Palved röövitud tüdrukute eest

Ladydi Garcia Martínez on noor neiu, kes elab piiri lähedal.

Kusagil jookseb piir Mehhiko ja USA vahel, millest kõik tema küla mehed on kunagi üle läinud ega ole enam tagasi tulnud.

Kunagi oli olemas piir, mis eraldas head ja kurja, aga nüüd on narkokaubanduse kurjus vallutanud kogu tema maa, nii et isegi politsei, kes peaks inimesi kaitsma, tegeleb hoopis nende mürgitamisega.

Ladydi on veel päris plikaohtu, kuid elab iga päev hirmus, et mõni narkoparun võib ta endale naiseks röövida.

Jennifer Clementi romaan “Palved röövitud tüdrukute eest” (“Prayers for the Stolen“) avab meile maailma, mille olemasolust me oma heaoluühiskonna mullis igaks juhuks midagi teada ei taha. Maailma, kus inimesed (eriti noored neiud) kaovad ootamatult ning kõik on müüdav ja ostetav peale tavalise inimese turvatunde, mida ei saa mitte kusagilt.

Sõdurid eskordivad tüdrukuid Huatla külas Guerrero osariigis, Mehhikos – piirkonnas, kus toimub Jennifer Clementi romaani tegevus. Allikas: PEDRO PARDO/AFP/GETTY IMAGES

Vaatamata süngele temaatikale, on romaan väga tempoka kompsotsiooni ning kaasahaarava esitusega. Samuti tuleb kiidusõnu öelda tõlkija Pirkko Põdra’le, kes on suutnud autori ladusat, omapäraselt hakitud dialoogidega stiili hästi edasi anda.

Ma ei imestaks, kui selle raamatu tulemusena sooviks palju lääneriikide noori Mehhikosse vabatahtlikuks minna. Kuigi kõik tegelased on välja mõeldud, tunnetab lugeja igas stseenis, et loo taga on päris inimesed ja nende päris sündmused, mida Jennifer Clement on kümmekond aastat väldanud uurimise tulemusena kogunud. Kui iga maailmas ilmuva raamatuga nii palju tööd tehtaks, poleks halba kirjandust üldse olemas.

Uus vana saksa kino

Hollywoody blockbusterite poolt valitsetaval kinoturul on saavutus juba see, kui popcornikinos näidatakse vahelduseks midagi muud kui keskmisele Ameerika teismelisele suunatud filme. Jah, õnnks on meil PÖFF, aga kahjuks toimub see ainult üks kord aastas ja isegi siis kui sa suudad PÖFFi ajaks viis õhtut vabaks teha, näidatakse kuuendal kindlasti veel midagi, mida oleks pidanud vaatama.

Nõnda juhtuski eelmisel, 2015. aasta sügisel, kui me saime ära vaatatud Saksamaa Oscari-nominendi Im Labyrinth des Schweigens (Valede labürint), aga mitte selle mõttelise eelloo Der Staat gegen Fritz Bauer (Riik Fritz Baueri vastu). Õnneks harib Goethe Instituut Kirde-Euroopa maarahvast ka PÖFFi-välisel ajal ja nii õnnestus viimane film paari päeva eest Tartus saksa filmi päevade raames ära näha.

Žanriliselt julgen neid filme liigitada laiendatud dokumentalistika alla. Mõlema loo aluseks on päriselt elanud inimesed ning päriselt toimunud sündmused Saksamaal mõned aastad pärast Teise Maailmasõja lõppu. Mis teeb nende temaatika  intrigeerivaks, on sündmuste tundlikkus sakslaste ajalooteadvustamise seisukohast.

Natsistlik kord suutis valitsemisaja jooksul oma kombitsad nii laiali ajada, et kogu ühiskonna ühe hoobiga ja täielik puhastamine oleks niigi õrna noore riigi jätkusuutmatuks muutnud. Nii sattuski Saksamaal pärst sõda olulistele positsioonidele hulgaliselt kahtlase minevikuga tegelasi. Lihtrahvas omakorda tahtis sõjaõudused lihtsalt unustada ja nii lastigi asjadel omasoodu minna.

Ühel hetkel pole enam võimalik minevikust mööda vaatada. Aga kuidas tõde tunnistada, kui keegi tema tunnistamisest õieti huvitatud ei ole? Nii tulebki esimestel julgetel balansseerida õige ja vale piiril, riskides riigi päästmise nimel lausa riigireeturiks saamisega, rääkimata omenda elust ja perekonnast. Ning isegi kui sinu jõupingutusi kroonib lõpuks osaline edu, pead sa oma rolli selles elu lõpuni varjama.

Stseen filmist “Riik Fritz Baueri vastu”. Allikas: Goethe Instituut.

Mõlma filmi juures jäigi minu jaoks kandma just minevikuga silmitsi seismise teema, millest oleks võinud iseenesest ju piisata. Aga küllap ei suutnud stsenaristid Hollywoody mõjudele lõpuni vastu seista ning vürtsitasid muidu üsnagi dokumentaalseid lugusid poolkohustuslike armulugude, homoteemade ja muu säärasega. Jah, ka need teemad on omamoodi aktuaalsed, aga kas neid just filmide vürtsitamiseks vaja oli, jääb iga vaataja enda otsustada. Nii ajaloolise mõttemõlgutuse kui tugevate näiltejatööde koha pealt julgen igatahes mõlemat soovitada.

Meenutusi 13. kammerkooride festivalilt

Eesti kammerkooride festivalide ajalugu ulatub juba 20 aasta taha. Enamasti korraldatakse neid üle kahe aasta, kuigi vahel jääb mõni kord vahele ka, nagu näiteks eelmine üritus 2014. aastal.

Seda oodatum oli 13. festival, mis leidis aset 8.-9. aprillil 2016 Jõhvi kontserdimajas.

Esimene kultuurielamus oli muidugi maja ise – moodsa arhitektuuri röögatus keset postsovetlikku ümbrust mõjub nagu üks keskmine eurorahasüst Ida-Euroopas ikka. Ventilatsioon oli majas ilmselt olemas, aga ei töötanud. Targu olid ka lingid kõigi akende eest ära korjatud – mine neid idaeurooplasi tea, äkki vehivad sisse. Väikese otsimise peale leidus noormees, kes akna lahti tegi. Aga pärast, kui ruumis juba külm hakkas, sama noormeest enam leida ei õnnestunud ja nii jäigi aken meist lahti.

Festivali tehniline korraldus oli väga detailne – kooridele jagati minuti täpsusega välja arvutatud liikumiste kirjeldus, et kõik ikka õigel ajal valmis oleks ja lavale hiljaks ei jääks. Asi toimis ja saalist vaadates jäi festivalist igati eeskujulik mulje. Kahju ainult, et liikumiste planeerimisel polnud arvestatud, et laval mitte viibivad koorid tahaksid ehk teisi ka kuulata.

Korraldajate kiituseks tuleb veel öelda, et nad olid igati abivalmis. Koore lavale saatev naisterahvas tuletas kõigile lauljatele meelde, et ukse allosas varitseb kümnekonna sentimeetri kõrgune pakk. Ma usun, et festivali teise päeva õhtuks oli ta sõnakest “Aste” lausunud hea mitu tuhat korda. Aga asi toimis ja ükski laulja sisenedes ninali lavale ei lennanud.

Festivali Grand Prix’ võitja Tartu Ülikooli kammerkoor. Foto: Kaarel Kukk / Eesti kammerkooride liit. Allikas: Postimees.

Festivali kunstiline tase oli kõrge. A-kategooria viiest koorist pääses koguni neli laulma Grand Prix’ peale, lõpuks pärjati võitjaks Tartu Ülikooli kammerkoor Triin Kochi juhatusel.

Kõik osalejad püüdsid end loomulikult näidata tehniliselt parimast küljest. Kahjuks käis sellega kaasas teatav repertuaariline üheülbalisus. Oma taset ei pea ju näitama pelgalt sakraalmuusikaga. Samuti oleks tahtnud Eesti konkursil kuulda rohkem eestikeelseid laule (mida märkis lõpetamisel ära ka žürii üks välisliikmetest Joachim Lustig). Ainus kollektiiv, kes end laval natuke liigutada julges, oli A Le Coq’i kammerkoor Tormise “Vägisi mehele” esitusega. Võibolla tasuksid natuke julgemad vormiotsingud end järgmine kord ära ka paremate hinnete näol.

Väikese ülevaate festivalist vahendab meieni ERR.

Mitmekeelne mütsimäng Tartu Uues Teatris

Kultuur on oma olemuselt piirideülene nähtus. Ka keelebarjäär pole enamasti takistuseks – raamatuid ja filme saab tõlkida, kujutavas kunstis pole isegi seda tarvis.

Teater on siinkohal mõnevõrra erinevas seisus, sest see, mida näidatakse, ei ole kuhugi talletatud, vaid sünnib vaatajate silme all iga kord uuesti. Kui tahta selles formaadis erinevate kultuuride piirialasid kombata, tuleb tõlkimisse suhtuda keskmisest hoolikamalt. Aga hea tahtmise juures on kõik tehtav, nagu näitab ka Tartu Uue Teatri ja Tampere Telakka teatri ühisprojekt #DIGITALHATSGAME.

Kultuuride kokkusulatamine ei käi pelgalt eesti-soome teljel, pigem pole seda telge etenduses praktiliselt üldse. Lavastus kajastab globaliseeruva maalima valukohti tunduvalt üldisemalt. Välja joonistub kaks peamist tegevusliini – üks digitaalses ja teine pärismaailmas toimuvas sõjas. Üleminekud nende kahe vahel toimuvad ootamatult, peaaegu suvalistel hetkedel (sellest ka etenduse pealkirjas sidalduv viide mütside vahetamisele). Lavastuse tempo mõttes on selline lahendus ehk õigustatudki, kuid minu jaoks jäi seejuures veidi vajaka kahe liini vahelisest seosest.

Samuti mängis pärismaailma pool minu jaoks digitaalse selgelt üle. Autor Hasan Blasim, olles ise pärit pärismaailma sündmuste toimumise regioonist, tajub teravalt sõja mõju tavalisele inimesele ning annab seda lavastajate käe läbi ka väga hästi edasi. Multimeediavahendite julge kasutamine pääseb etenduses mõjule ning võimaldab omakorda erinevaid teatriliike nauditavalt kokku sulandada.

Autori arusaam digitaalse maailma vaenutegevusest on paraku pinnapealsem, piirdudes häkkerikultuuri üsna trafaretse esitamisega ning hargnedes paiguti tarbetutesse kõrvalliinidesse.

#DIGITALHATSGAME. Stseen lavastusest. Allikas: Tartu Uus Teater

Kokkuvõttes jäi etendus minu jaoks siiski tugevalt plusspoolele. Juba ainuüksi põhjanaabrite teatrikultuuriga tutvumine on piisav põhjus, miks #DIGITALHATSGAME’i vaatamine oma plaanidesse võtta. Ja ma kinnitan teile, et see osa Soome kutuurist pole sugugi flegmaatiline ega külm, vaid kaasaegne ning mõtlema ärgitav. Soome ja eesti näitlejate sünergia on nauditav ja lavastuse visuaalne keel mõjuv. Tulemuseks on ilus näide kaasaegsest teatrist, mis kõnetab ka nooremat põlvkonda.

Musta Kasti täiskasvamine

Must Kast on Eesti teatrimaastikul omapärane nähtus. Ettevõtmise tuumiku moodustab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend, meenutades sellega mitmeti Tallinna Linnateatrit, mille 1965. aastal asutas Voldemar Panso TRK lavakunstikateedri 2. lennu baasil.

Ka ambitsiooni mõttes ei jää Must Kast Linnateatrile alla. Selleks, et rajada Tartu-suurusesse linnakesse üüratu koguse harrastusteatrite, pikkade traditsioonidega Vanemuise ja komeedina Eesti kultuuritaevasse tõusnud Tartu Uue Teatri kõrvale kolmas kutseline trupp, läheb vaja palju julgust.

Sisuliselt tegutseti uue teatri loomise nimel juba mõnda aega enne ametlikku algust 2014. aasta kevadel. Paljud koolitööks tehtud etendused olid mõeldud uuele teatrile nö kaasavaraks; aktiivses repertuaaris on neist hetkel vist küll vaid Silver Kaljula monotükk “5 grammi sisemist rahu”.

Aga koolitööd on koolitööd ja nende seas võib leiduda nii suuri õnnestumisi (nagu “Nero”) või täielikke ämbreid (nagu “Romeo ja Julia”, mis tehti küll Draamateatri sildi all). Koolitööde õnnestumised jäetakse meelde ja ämbrid antakse andeks, aga niipea, kui õpipoisist saab meister, muutuvad ka standardid.

Pole liiladus öelda, et läksin lavastust “Võõrana Põhjala kõrbes” vaatama suurte ootustega, ja samamoodi pole liialdus öelda, et minu ootused täitusid kahesajaprotsendiliselt.

Tugev lavastus algab tugevast tekstist. Siiani teadsin Marite H. Butkaitet kui Drakadeemia õppejõudu ega olnud (teadlikult) ühtegi tema tükki näinud. Nüüd pean tõdema, et Eesti uue põlvkonna dramaturgia on saanud väga tugeva täienduse. Minna julgelt eesti näitekirjanduse tüvitekstide kallale ja seejuures võitlusest auga välja tulla on kindlasti märkimist väärt saavutus. Dialoog oli nuditav, tegevus hoogne ning minevikusündmuste lahtirullumine nauditav.

Teine lavastuse õnnestumise võtmekomponent oli kahtlemata TÜ akadeemilise naiskoori kaasavõtmine, mille eest tuleb ilmselt kiita lavastaja Lennart Peep´u. Kui Veljo Tormise “Raua needmine” nüüdsest ka naiskooride repertuaari jõuab, siis kindlasti tänu sellelesamale etendusele. Arvestades eestlaste pärandit koorilaulurahvana, tasuks sellist kultuuride sünergiat rohkem tarvitada. Ainsama sarnase hiljutise näitena meenubki vaid paari aasta tagune suvelavastus “Tokerjad”, kuhu mängiti sisse segakoor Vox Populi.

Stseen etendusest. Allikas: Teater Must Kast

Kolmanda edufaktorina tahan välja tuua tugevaid karakternäitlejaid. Eriti sööbis mällu peaosatäitja Laura Niils, kes on minu jaoks Musta Kasti tükkides siiamaani veidi varju jäänud, aga tõestas ennast nüüd tugeva juhtnäitlejana. Loomulikult suutis end taaskord täiesti uue nurga alt näidata Kaija M. Kalvet, kellelt vähemat enam ei ootagi. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus aga Märt Koik, kes on siiani üritanud teostada ennast komöödianäitlejana. Aegajalt on see õnnestunud (nagu kokapoisina seriaalis “Köök”), aegajalt mitte niiväga (nagu koolitööna valminud monotükis “Stand-Up Comedy Special”). Seekord siis hoopis tõsine, isegi filosoofiline roll soovaimuna — ja täielik õnnestumine. Võibolla peakski Märt Koik edaspidi rohkem komödiandiampluaast välja üritama rabeleda?

Niisiis kokkuvõtteks — kes tahab Tartus tõeliselt head teatrit vaadata, see võib jätkuvalt Vanemuisest mööda jalutada ning sammud Kultuurikvartali poole seada. Must Kast ja Tartu Uus Teater pakuvad igaühele küllaldaselt uuenduslikkust ja avastamisrõõmu.

Kaks mõtet Vanemuise teatriotsingutest

Nagu igal aastal, pidas Vanemuise teater ka 2015/16 hooajal piletisadu. Vaatasime kaaslasega kalendrisse ja valisime sobivate kuupäevade järgi kaks etendust välja. Valikusse sattusid “Deemonid” ja “Üritus“.

Alustame kehvemast. “Deemonid” oli nõrk. Väga-väga nõrk. Me ei tule just sageli poole etenduse pealt teatrist ära, aga seekord tulime. Ma saan aru, et Põhjamaade heaoluühiskond on mandunud sellisele tasemele, et inimestel pole enam muud teha, kui hommikust õhtuni üksteise närve süüa ning oma naise silma all naabrinaist kabistada, aga minu jaoks ei õigusta niisuguse elu avalik portreteerimine piletiraha kulutamist. Isegi siis, kui piletid on ostetud soodushinnaga. Tegelaste käitumismustrid olid täiesti põhjendamata, karakterid ei arenenud mitte kuhugi ja etendusel puudus igasugune sõnum (peale selle, et läänelik mandumine on nõme, aga no halloo, seda me teame ilma Vanemuisetagi).

Millest mul peale piletiraha kahju oli, oli see, et laval lolli mängima sunnitud näitlejad on tegelikult ju kõik tugevad. Isegi Margus Jaanovits, kes tegi taaskord Jaanovitsi ja mängis porgandihäälega kööbakat. Margus, Sa suudad tegelikult ka muud, palun näita seda järgmine kord.

“Ürituse” kannatasime lõpuni, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võind ka sealt poole pealt ära minna. See etendus oli mõeldud tähistama Aivar Tommingase 60. juubelit, mistõttu läksime sinna suurte ootustega. Ma olen Aivar Tommingast näinud lugematutes rollides Vihmamehest kuni kuningas Heroodeseni ning alati on ta pakkunud tugeva teatrielamuse. Ka seekord polnud juubilari esitus halb, aga kogu etendus kokku võetuna jooksis lati alt suure varuga läbi.

Kuna tegu oli Uku Uusbergi autorilavastusega, läheb suurem osa fopaast ilmselt lavastaja kapsaaeda. Mitmeti meenus tema kunagine vaimusünnitis “Karjäär”. Samasugune põhjusliku seoseta sündmuste jada ja kaootiline lavakujundus, samasugune eklektiline ja laialivalguv tekst, isegi kõrge kolmnurkredeli nägime laval ära ning näitlejad saadeti õue mängima.

Hamlet ja Ophelia. Stseen lavastusest “Üritus”. (Allikas: Vanemuine)

Kõik polnud muidugi üdini halb. Mitu head kildu pandi etenduse käigus ning maa ja taeva vahel kõlkuvat Jüri Lumistet on alati tore vaadata. Laest suure pauguga alla langevad prožektorid lisasid üldisesse eklektikasse omajagu vürtsi, aga kahjuks ajasid need paugud ka mu magamajäänud kaaslase üles. Ja uskuge mind, see oli esimene kord, kui ma teda teatris magamas nägin. Sest olgem ausad, suurem osa etendusest oli ikkagi surmigav. (Ja pole vist vaja lisada, et Jaanovits mängis jälle Jaanovitsi.)

Uku, palun mine vaata Tartu Uue Teatri lavastust “Evaldi tekk“. Elulooetendus ei pea olema meeleheitlikult uuenduslik või pingutatult rabav. Inimesed tulevad seda vaatama eeskätt juubilari pärast ja kui peaosaline lihtsalt endast ja oma loometeest räägib, siis polegi väga palju rohkem vaja. Lihtsuses peitub võlu. Soovin Sulle, et Sa oma Odysseuse rännakud peagi lõpetaksid ja uuenduslikkuse asemel oma lavastustes rohkem naudingut pakuks.