Nagu igal aastal, pidas Vanemuise teater ka 2015/16 hooajal piletisadu. Vaatasime kaaslasega kalendrisse ja valisime sobivate kuupäevade järgi kaks etendust välja. Valikusse sattusid “Deemonid” ja “Üritus“.
Alustame kehvemast. “Deemonid” oli nõrk. Väga-väga nõrk. Me ei tule just sageli poole etenduse pealt teatrist ära, aga seekord tulime. Ma saan aru, et Põhjamaade heaoluühiskond on mandunud sellisele tasemele, et inimestel pole enam muud teha, kui hommikust õhtuni üksteise närve süüa ning oma naise silma all naabrinaist kabistada, aga minu jaoks ei õigusta niisuguse elu avalik portreteerimine piletiraha kulutamist. Isegi siis, kui piletid on ostetud soodushinnaga. Tegelaste käitumismustrid olid täiesti põhjendamata, karakterid ei arenenud mitte kuhugi ja etendusel puudus igasugune sõnum (peale selle, et läänelik mandumine on nõme, aga no halloo, seda me teame ilma Vanemuisetagi).
Millest mul peale piletiraha kahju oli, oli see, et laval lolli mängima sunnitud näitlejad on tegelikult ju kõik tugevad. Isegi Margus Jaanovits, kes tegi taaskord Jaanovitsi ja mängis porgandihäälega kööbakat. Margus, Sa suudad tegelikult ka muud, palun näita seda järgmine kord.
“Ürituse” kannatasime lõpuni, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võind ka sealt poole pealt ära minna. See etendus oli mõeldud tähistama Aivar Tommingase 60. juubelit, mistõttu läksime sinna suurte ootustega. Ma olen Aivar Tommingast näinud lugematutes rollides Vihmamehest kuni kuningas Heroodeseni ning alati on ta pakkunud tugeva teatrielamuse. Ka seekord polnud juubilari esitus halb, aga kogu etendus kokku võetuna jooksis lati alt suure varuga läbi.
Kuna tegu oli Uku Uusbergi autorilavastusega, läheb suurem osa fopaast ilmselt lavastaja kapsaaeda. Mitmeti meenus tema kunagine vaimusünnitis “Karjäär”. Samasugune põhjusliku seoseta sündmuste jada ja kaootiline lavakujundus, samasugune eklektiline ja laialivalguv tekst, isegi kõrge kolmnurkredeli nägime laval ära ning näitlejad saadeti õue mängima.
Hamlet ja Ophelia. Stseen lavastusest “Üritus”. (Allikas: Vanemuine)
Kõik polnud muidugi üdini halb. Mitu head kildu pandi etenduse käigus ning maa ja taeva vahel kõlkuvat Jüri Lumistet on alati tore vaadata. Laest suure pauguga alla langevad prožektorid lisasid üldisesse eklektikasse omajagu vürtsi, aga kahjuks ajasid need paugud ka mu magamajäänud kaaslase üles. Ja uskuge mind, see oli esimene kord, kui ma teda teatris magamas nägin. Sest olgem ausad, suurem osa etendusest oli ikkagi surmigav. (Ja pole vist vaja lisada, et Jaanovits mängis jälle Jaanovitsi.)
Uku, palun mine vaata Tartu Uue Teatri lavastust “Evaldi tekk“. Elulooetendus ei pea olema meeleheitlikult uuenduslik või pingutatult rabav. Inimesed tulevad seda vaatama eeskätt juubilari pärast ja kui peaosaline lihtsalt endast ja oma loometeest räägib, siis polegi väga palju rohkem vaja. Lihtsuses peitub võlu. Soovin Sulle, et Sa oma Odysseuse rännakud peagi lõpetaksid ja uuenduslikkuse asemel oma lavastustes rohkem naudingut pakuks.
kultuurinarkar 