Musta Kasti täiskasvamine

Must Kast on Eesti teatrimaastikul omapärane nähtus. Ettevõtmise tuumiku moodustab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend, meenutades sellega mitmeti Tallinna Linnateatrit, mille 1965. aastal asutas Voldemar Panso TRK lavakunstikateedri 2. lennu baasil.

Ka ambitsiooni mõttes ei jää Must Kast Linnateatrile alla. Selleks, et rajada Tartu-suurusesse linnakesse üüratu koguse harrastusteatrite, pikkade traditsioonidega Vanemuise ja komeedina Eesti kultuuritaevasse tõusnud Tartu Uue Teatri kõrvale kolmas kutseline trupp, läheb vaja palju julgust.

Sisuliselt tegutseti uue teatri loomise nimel juba mõnda aega enne ametlikku algust 2014. aasta kevadel. Paljud koolitööks tehtud etendused olid mõeldud uuele teatrile nö kaasavaraks; aktiivses repertuaaris on neist hetkel vist küll vaid Silver Kaljula monotükk “5 grammi sisemist rahu”.

Aga koolitööd on koolitööd ja nende seas võib leiduda nii suuri õnnestumisi (nagu “Nero”) või täielikke ämbreid (nagu “Romeo ja Julia”, mis tehti küll Draamateatri sildi all). Koolitööde õnnestumised jäetakse meelde ja ämbrid antakse andeks, aga niipea, kui õpipoisist saab meister, muutuvad ka standardid.

Pole liiladus öelda, et läksin lavastust “Võõrana Põhjala kõrbes” vaatama suurte ootustega, ja samamoodi pole liialdus öelda, et minu ootused täitusid kahesajaprotsendiliselt.

Tugev lavastus algab tugevast tekstist. Siiani teadsin Marite H. Butkaitet kui Drakadeemia õppejõudu ega olnud (teadlikult) ühtegi tema tükki näinud. Nüüd pean tõdema, et Eesti uue põlvkonna dramaturgia on saanud väga tugeva täienduse. Minna julgelt eesti näitekirjanduse tüvitekstide kallale ja seejuures võitlusest auga välja tulla on kindlasti märkimist väärt saavutus. Dialoog oli nuditav, tegevus hoogne ning minevikusündmuste lahtirullumine nauditav.

Teine lavastuse õnnestumise võtmekomponent oli kahtlemata TÜ akadeemilise naiskoori kaasavõtmine, mille eest tuleb ilmselt kiita lavastaja Lennart Peep´u. Kui Veljo Tormise “Raua needmine” nüüdsest ka naiskooride repertuaari jõuab, siis kindlasti tänu sellelesamale etendusele. Arvestades eestlaste pärandit koorilaulurahvana, tasuks sellist kultuuride sünergiat rohkem tarvitada. Ainsama sarnase hiljutise näitena meenubki vaid paari aasta tagune suvelavastus “Tokerjad”, kuhu mängiti sisse segakoor Vox Populi.

image

Stseen etendusest. Allikas: Teater Must Kast

Kolmanda edufaktorina tahan välja tuua tugevaid karakternäitlejaid. Eriti sööbis mällu peaosatäitja Laura Niils, kes on minu jaoks Musta Kasti tükkides siiamaani veidi varju jäänud, aga tõestas ennast nüüd tugeva juhtnäitlejana. Loomulikult suutis end taaskord täiesti uue nurga alt näidata Kaija M. Kalvet, kellelt vähemat enam ei ootagi. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus aga Märt Koik, kes on siiani üritanud teostada ennast komöödianäitlejana. Aegajalt on see õnnestunud (nagu kokapoisina seriaalis “Köök”), aegajalt mitte niiväga (nagu koolitööna valminud monotükis “Stand-Up Comedy Special”). Seekord siis hoopis tõsine, isegi filosoofiline roll soovaimuna — ja täielik õnnestumine. Võibolla peakski Märt Koik edaspidi rohkem komödiandiampluaast välja üritama rabeleda?

Niisiis kokkuvõtteks — kes tahab Tartus tõeliselt head teatrit vaadata, see võib jätkuvalt Vanemuisest mööda jalutada ning sammud Kultuurikvartali poole seada. Must Kast ja Tartu Uus Teater pakuvad igaühele küllaldaselt uuenduslikkust ja avastamisrõõmu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s