Eesti kammerkooride festivalide ajalugu ulatub juba 20 aasta taha. Enamasti korraldatakse neid üle kahe aasta, kuigi vahel jääb mõni kord vahele ka, nagu näiteks eelmine üritus 2014. aastal.
Seda oodatum oli 13. festival, mis leidis aset 8.-9. aprillil 2016 Jõhvi kontserdimajas.
Esimene kultuurielamus oli muidugi maja ise – moodsa arhitektuuri röögatus keset postsovetlikku ümbrust mõjub nagu üks keskmine eurorahasüst Ida-Euroopas ikka. Ventilatsioon oli majas ilmselt olemas, aga ei töötanud. Targu olid ka lingid kõigi akende eest ära korjatud – mine neid idaeurooplasi tea, äkki vehivad sisse. Väikese otsimise peale leidus noormees, kes akna lahti tegi. Aga pärast, kui ruumis juba külm hakkas, sama noormeest enam leida ei õnnestunud ja nii jäigi aken meist lahti.
Festivali tehniline korraldus oli väga detailne – kooridele jagati minuti täpsusega välja arvutatud liikumiste kirjeldus, et kõik ikka õigel ajal valmis oleks ja lavale hiljaks ei jääks. Asi toimis ja saalist vaadates jäi festivalist igati eeskujulik mulje. Kahju ainult, et liikumiste planeerimisel polnud arvestatud, et laval mitte viibivad koorid tahaksid ehk teisi ka kuulata.
Korraldajate kiituseks tuleb veel öelda, et nad olid igati abivalmis. Koore lavale saatev naisterahvas tuletas kõigile lauljatele meelde, et ukse allosas varitseb kümnekonna sentimeetri kõrgune pakk. Ma usun, et festivali teise päeva õhtuks oli ta sõnakest “Aste” lausunud hea mitu tuhat korda. Aga asi toimis ja ükski laulja sisenedes ninali lavale ei lennanud.
Festivali Grand Prix’ võitja Tartu Ülikooli kammerkoor. Foto: Kaarel Kukk / Eesti kammerkooride liit. Allikas: Postimees.
Festivali kunstiline tase oli kõrge. A-kategooria viiest koorist pääses koguni neli laulma Grand Prix’ peale, lõpuks pärjati võitjaks Tartu Ülikooli kammerkoor Triin Kochi juhatusel.
Kõik osalejad püüdsid end loomulikult näidata tehniliselt parimast küljest. Kahjuks käis sellega kaasas teatav repertuaariline üheülbalisus. Oma taset ei pea ju näitama pelgalt sakraalmuusikaga. Samuti oleks tahtnud Eesti konkursil kuulda rohkem eestikeelseid laule (mida märkis lõpetamisel ära ka žürii üks välisliikmetest Joachim Lustig). Ainus kollektiiv, kes end laval natuke liigutada julges, oli A Le Coq’i kammerkoor Tormise “Vägisi mehele” esitusega. Võibolla tasuksid natuke julgemad vormiotsingud end järgmine kord ära ka paremate hinnete näol.
Väikese ülevaate festivalist vahendab meieni ERR.
kultuurinarkar 