Uus vana saksa kino

Hollywoody blockbusterite poolt valitsetaval kinoturul on saavutus juba see, kui popcornikinos näidatakse vahelduseks midagi muud kui keskmisele Ameerika teismelisele suunatud filme. Jah, õnnks on meil PÖFF, aga kahjuks toimub see ainult üks kord aastas ja isegi siis kui sa suudad PÖFFi ajaks viis õhtut vabaks teha, näidatakse kuuendal kindlasti veel midagi, mida oleks pidanud vaatama.

Nõnda juhtuski eelmisel, 2015. aasta sügisel, kui me saime ära vaatatud Saksamaa Oscari-nominendi Im Labyrinth des Schweigens (Valede labürint), aga mitte selle mõttelise eelloo Der Staat gegen Fritz Bauer (Riik Fritz Baueri vastu). Õnneks harib Goethe Instituut Kirde-Euroopa maarahvast ka PÖFFi-välisel ajal ja nii õnnestus viimane film paari päeva eest Tartus saksa filmi päevade raames ära näha.

Žanriliselt julgen neid filme liigitada laiendatud dokumentalistika alla. Mõlema loo aluseks on päriselt elanud inimesed ning päriselt toimunud sündmused Saksamaal mõned aastad pärast Teise Maailmasõja lõppu. Mis teeb nende temaatika  intrigeerivaks, on sündmuste tundlikkus sakslaste ajalooteadvustamise seisukohast.

Natsistlik kord suutis valitsemisaja jooksul oma kombitsad nii laiali ajada, et kogu ühiskonna ühe hoobiga ja täielik puhastamine oleks niigi õrna noore riigi jätkusuutmatuks muutnud. Nii sattuski Saksamaal pärst sõda olulistele positsioonidele hulgaliselt kahtlase minevikuga tegelasi. Lihtrahvas omakorda tahtis sõjaõudused lihtsalt unustada ja nii lastigi asjadel omasoodu minna.

Ühel hetkel pole enam võimalik minevikust mööda vaatada. Aga kuidas tõde tunnistada, kui keegi tema tunnistamisest õieti huvitatud ei ole? Nii tulebki esimestel julgetel balansseerida õige ja vale piiril, riskides riigi päästmise nimel lausa riigireeturiks saamisega, rääkimata omenda elust ja perekonnast. Ning isegi kui sinu jõupingutusi kroonib lõpuks osaline edu, pead sa oma rolli selles elu lõpuni varjama.

image

Stseen filmist “Riik Fritz Baueri vastu”. Allikas: Goethe Instituut.

Mõlma filmi juures jäigi minu jaoks kandma just minevikuga silmitsi seismise teema, millest oleks võinud iseenesest ju piisata. Aga küllap ei suutnud stsenaristid Hollywoody mõjudele lõpuni vastu seista ning vürtsitasid muidu üsnagi dokumentaalseid lugusid poolkohustuslike armulugude, homoteemade ja muu säärasega. Jah, ka need teemad on omamoodi aktuaalsed, aga kas neid just filmide vürtsitamiseks vaja oli, jääb iga vaataja enda otsustada. Nii ajaloolise mõttemõlgutuse kui tugevate näiltejatööde koha pealt julgen igatahes mõlemat soovitada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s