Nädalavahetus rahvalaulu- ja tantsuga

Juba ammu oleks aeg, et vähemasti kevadsuvisel perioodil tuleks iga nädala kohta tekitada kaks nädalalõppu, sest muidu ei mahu kõiksugused lahedad üritused lihtsalt vabade nädalavahetuste peale ära. Nõnda ka 2016. aasta 28.-29. mail, mil jätkus ettevõtmisi nii spordisõpradele (näiteks Sprite Tänavakorvpall ja Tartu Rattaralli) kui rahvakulturnikutele. Viimaste rõõmuks toimus laupäeval Põlvas Intsikurmu laululaval 4. Uma Pido ning pühapäeval Tartus Raadi Mõisapargis Tartumaa tantsupidu.

Piirkondlikes laulupäevades pole iseenesest midagi uut, neid on aastakümneid peetud küll maakondades, küll laiemalt (näiteks Peipsi äärsete maakondade või saarte laulupeod).

Mis aga Uma Pido kõigist teistest Eestis toimuvatest koorilauluüritustest eristab, on keskendumine võro keelele. Kuna võrokeelsete koorlaulude valik on kirjakeelsetega võrreldes tunduvalt väiksem, peeti juba kolmandat korda enne pidu ka uute laulude võistlus, mille võitjad peale au ja kuulsuse oma lugusid ka laulupeo repertuaaris kuulda  võivad. Seekordse peapreemia võitis vanameister Alo Ritsing laulu “Mõtõ Võromaast” seade eest.

Laulupidude traditsiooni tugevaim väärtus ongi traditsioon ise. Kui suurel laulupeol lauldakse alati Mihkel Lüdigi “Koitu” ja Miina Härma “Tuljakut”, siis Uma Pidolgi on välja kujunemas oma lemmikud. Näiteks Priit Pajusaare “Võromaa laulu'” ja Andres Määri -Aapo Ilvese “Uma Pido popurrii” leiame kavast juba mitmendat korda ning otsustades selle järgi, kuidas lauljad neid lugusid armastavad, ei kao nad sealt niipea kuhugi. Selleaastasest repertuaarist on lootust samasse ritta tõusta taaskord Määri-Ilvese tandemi kirjutet “Leelol”.

Asi, mida Eesti inimene Uma Pidole kindlasti otsima läheb, on maalähedus. Siin, pääliinast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tunned sa, et kõik ei ole veel poliitikaks keeratud ja maha müüdud, et veel võib mõtelda teist moodi ja laulda teises keeles. Taas kord leiame naiskooride repertuaarist “Protõstiirmise laulu”, kus lauldaksegi otse, et külapood pandi kinni, poepidaja kolis Soome ja sai niigriga latse. Seni, kuni veel niimoodi laulda saab, pole ka Suur-Eestis kõik päris kadunud.

Suur-Eestis on 2016. aasta kuulutatud merekultuuriaastaks. Võromaal on merega natuke kitsas, seega olid Uma Pido teemaks valitud hoopis mets ja puu. Nende ümber keerlesid nii laulude tekstid kui kogu lavastus. Eriti meeldejäävalt oli lahendatud laulupeotuli – igal kooril paluti kaasa võtta üks halg, millest siis peo alguses lihtsalt üks lõke tehti. Niisugune armas ja kodune.

Ei tea kas kogemata või meelega, aga ka Tartumaa tantsupeo teema oli puu, küll Hingepuu (eks Tartu kandis ole merega sama moodi raske, vaimu jätkub aga naabritelegi jagada).

Nunnumeeter põhja. 2016. aasta Tartumaa tantsupeo finaal. Pildi tegin täitsa ise.

Tunnistan, et ma pole rahvatantsus nii kodus kui koorilaulus, aga võibolla annabki see võimaluse lihtsalt nautida kõike, mis silme ees toimub. Ma ei tea, kuidas tantsijad ja tantsujuhid selle saavutavad, kuid hästi ja südamega tehtud asi lähebki päriselt hinge. Kui sa näed, et otse sinu ees tantsib üks paar Maido Saare seatud tantsu “Vaid see on armastus” ja kui noormees annabki kallutamise hetkel oma neiule päriselt musi, siis sul ei saa pisar silmanurka tulemata jääda.

Küllap ongi südame sund see, mis paneb inimese talv läbi tantsutrennis käima, et kevadel linnarahvale kaks kontserti anda. Aga kui sa nendest kontsertidest kogu ülejäänud aastaks oma emotsionaale laengu kätte saad, siis on kõik seda vaeva kuhjaga väärt.

Mulle meeldis väga tantsupeo muusikavalik. Segu Ehalast, Zetodest, Söödist, Metsatöllust ja rahvamusikast hakkas suurepäraselt tööle. Sama moodi nagu mul on hea meel, et nii nagu uute laulupeolalude saamiseks korraldatakse lausa konkursse, tekib ka tantsupidudele kogu aeg klassika (nagu Kai Leete “Viire Takka” või Anna Raudkatsi tantsumängud) kõrvale uusi palasid, mis noori tantsijaid kõnetavad.

Sest tegelikult on rahvakultuuriga ju nõnda, et niipea kui sa ta plaadile või nooti või raamatusse paned, siis rahvakultuur sureb ega arene enam edasi. Ja sina, kes sa praegu seda blogi loed, võta ka järgmine kord kätte ning mine ise kuulama-vaatama. Sest see emotsioon, mille kohapealt kätte saab, et mahu nagunii ühegi teksti sisse ära, olgu ta kirjutet nii hästi kui tahes.

 

Kuidas Tartus kooriteatrit tehti

Rõhuv enamus Eesti koorikontserte näeb välja nii: uhketes kleitides naised ja/või mustades ülikondades mehed tulevad lavale, tõmbavad diafragma pingu ning kangestuvad tunniks ajaks, pilgud ainiti nooti või dirigendi pihta puuritud. Tulemuseks saadav esitus on heal juhul puhas ja halval juhul must, aga mõlema variandi korral sageli haigutamaajav.

Õnneks ei pea see kõik üldse nii olema, nagu veenvalt tõestas Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes otsustas oma 45. sünnipäeva kontserdi “Südamepeitjate planeet” nii põhjalikult läbi lavastada, et seda lausa teatrietenduseks pidada võis. Asja õnnestumiseks olid appi kutsutud professionaalsed abijõud – lavastas Jaanus Tepomees, koreograafia seadis Janek Savolainen, vahetekstid kirjutas Kristiina Ehin ning ette kandisd need Tõnu Oja ja Saara Nüganen.

Etenduse konteptsioonis lähtuti ennekõike koorist ja tema olemasolevast repertuaarist (mis oligi ainuõige – ikkagi koori juubel). Spetsiaalselt selle ürituse jaoks oli kirjutatud vaid üks laul – Pärt Uusbergi “Me oleme nii sarnased” -, ülejäänu pärines peamiselt eesti koorimuusika kullafondist. Kuulsime Tormist, Kreeki, Mägi, veel Tormist, Pärti, Sisaskit, Saart, vahele natuke Rahmaninovi ja siis jälle Tormist.

Ugrilik kalduvus laulda kas minooris või kurbmõtllikke laule mažooris määras ära kogu ülejäänud etenduse vaimsuse. Juba mängupaik – Raadi mahajäetud lennukinagaar – lõi lummava, omajagu kaootilise õhkkonna, mida täiendasid lauljate mudagrimmid ja müstilised videoinstallatsioonid.

Kõige raskem oli ilmselt teksti autori Kristiina Ehina töö, kelle ülesandeks sai kõik laulud ühtesse loosse põimida. Ilmselt oli hea mõte mitte üritada liigselt laulutekstidest kinni hoida, vaid jutustada täiesti uus ugrilugu. Vahetekstid olid luuletajale omaselt hästi voolavad ning tandem Tõnu Oja – Saara Nüganen kandis pettunud vanamehe – idealistliku näitsiku telje meisterlikult välja. Kui minu jaoks millestki puudu jäi, siis see oli süžee areng. Ühe korra võib “Kus su süda on?”-“Sealjaseal.”-“Ma lähen otsima. Ei leidnud.”-“Ma valetasin sulle.” ringi teha, aga kolmandal katsel hakkab see natuke ennast kordama (kuigi selline kordamine oli taotluslik ja põhjendatud rahvajutumotiividega).

Aga kui sa tuletasid endale meelde, et tegelikult oledki sa ju tulnud koorikontserti kuulama, loksus kõik paika ja etendus muutus väga nauditavaks. Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi koori aadressile. Laulda võrdlemisi nõudlikku repertuaari väga puhtalt (ikkagi Eesti parim kammerkoor!) ning seejuures poolteist tundi laval liikuda on amatöörkollektiivile väga suur saavutus. Proovige ise laulda täie jooksu pealt Röntüškä’t ja vaadake, kas pärast jätkub veel võhma kogu ülejäänud tunniks ja 25 minutiks. Minul vist küll ei jätkuks.

Eraldi tahan tunnustada dirigent Triin Kochi, kes on lühikese aja jooksul maha saanud juba teise kooriteatriprojektiga (meenutame, et alles oli Musta Kasti tüki “Võõrana Põhjala kõrbes” esietendus, kus teeb kaasa Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor samuti Triin Kochi juhatusel). Ajal, mil erinevad kultuurivoolud järjest enam üksteise piire kompavad, on teatri ja muusika kokkusulatamine mitte ainult loomulik, vaid edasiliikumiseks ka lausa vajalik.

Etenduses lõi kaasa ka kitarrist Argo Vals, keda oleks hea meelega isegi rohkem koori taustaks ja vahepaladeks kuulanud. Samas on jällegi arusaadav lavastaja püüd eksponeerida pigem koori, sest tõepoolest – oli ka, mida eksponeerida.

Ma pole Eestis enam ammu näinud viimase kohani välja müüdud koorikontserti, aga nüüd nägin. Vaatamata oma soliidsele 45-aastasele keskeale on Tartu Ülikooli kammerkoor väga võimsas löögihoos. Latt on kõrgele tõstetud, nii et jääme huviga ootama, milline saab olema koori 50. juubel!

Meie oma Tammsaare

Vana armastusega on nii, et sa võid temas ikka ja jälle pettuda, aga pärast lähed tema juurde ikka ja jälle tagasi. Nõndamoodi ka minul Vanemuisega.

Kuigi mu mõned viimased Vanemuise-elamused pole olnud suuremad asjad, käisin sellegipoolest vaatamas Urmas Lennuki Tammsaare-tõlgendust “Meie oma tõde, meie oma õigus“. Ja teate, mulle täitsa meeldis. Klassikalises võtmes välja peetud must ugrimasendus koos leidlike sümbolitega eestlase mõttetu töörabamise kohta andsid etenduse lõpuks “Tõe ja õiguse” I osa emotsiooni edasi küll.

Näitlejatöödest meeldisid eriti Andresed, nii noor (Veiko Porkanen) kui vana (Aivar Tommingas). Tabasin end koguni mõttelt, et tegelikult olekski võinud Aivar Tommingase juubelit tähistada mitte “Ürituse”-laadse eksperimendi, vaid just klassikaga. Veidi lennukamalt mõeldes saab ju öelda, et eesti kultuuri jaoks on Andres Paas sama, mis Shakespeare´i teatris Hamlet, nii et mis uhkemat rolli sa hing veel oskad tahta.

Andres ja Pearu joovad endid kõrtsis seaks. Stseen etendusest “Meie oma tõde, meie oma õigus”. Allikas: Vanemuine.

Etenduses kasutati päris palju mitmikrolle, kõige eredama leiuna jäi meelde Riho Kütsar, kes astus üles nii kõrtsmiku kui kirikuõpetajana. Karol Kuntsel suutis vältida kiusatust Pearut väiklaseks kiusupunniks muuta ning leidis temas suure, võiks isegi öelda veneliku hinge. Natuke amatöörlikult mõjus ainult Jaanika Arumi saunanaine, kelle koomikat oleks saanud lahendada ka ilma nii suure ülemängimiseta.

Aga kokkuvõttes tubli sooritus Vanemuiselt. Sõbrad, palun jääge akadeemilise teatri juurde ning tehke rohkem klassikatöötlusi. Siis tulen teid teinekordki vaatama.

Mine kunstnikule külla!

Tartu kunstimaastikule on tekkinud uus omapärane nähtus – korterinäitused. Voronja galerii egiidi all on neid tänaseks väidetavasti korraldet juba kaheksa. Mina sattusin mõne päeva eest seitsmendale, Toomas Kuusingu autorinäitusele “Harilikud inimesed”. Ja ongi päriselt mõnus vaadata inimestest tehtud näitust inimeste loomulikus elukeskkonnas ning puhuda kunstnikuhärra endaga sorts juttu sinna juurde. Kuulu järgi pidi näitus 9. mail Karlova päevade ajal veelkorra avatud olema, nii et minge teie ka kaema ja kuulake, kuidas mitmevärvilist linoollõiget tegelikult tehakse. Jube keeruline ja huvitav on.

Toomas Kuusing “Bon Appetit, Senjor!” Värviline linoollõige. Allikas: http://toomaskuusing.com/graafika/

Pärleid oli nii vähe, et kõigile sigadele ei jätkunud

Kunsti on raske teha.

Kui mina situn purki, on tulemuseks sitt purgis. Kui Jaan Toomik situb purki, on tulemuseks kunst, mille eest makstakse tuhandeid.

Kui mina ronin lavale ja uimerdan seal ringi ning tsiteerin vahepeal lamedariimilist improvisatsioonluulet, siis on tulemuseks haigutamaajav jama. Kui sama teeb Von Krahli teater, on tulemuseks kõrge kultuur, seekord etendusena “Keegi ei räägi koeraga normaalselt“.

Ma olen nõus aktsepteerima, et kaasaegne teater ei seagi oma eesmärgiks mingit lugu jutustada. Mulle sobib isegi see, kui etenduskunstid lähevad välja ainult emotsiooni tekitamise peale. Aga sel juhul palun mulle näidendi lõpuks ka emotsiooni, mitte haigutamaajavat õlakehitust.

Hobune on ninapidi suures karikas kinni. Stseen etendusest “Keegi ei räägi koeraga normaalselt”. Allikas: Von Krahli teater.

Tunnistan, et ma pole Von Krahli asju väga pallju näinud. Hetkel meenubki vaid kuue aasta tagune “The End“. Ka seal situti lava peal, kusjuures täiesti otseses mõttes. Mitte küll purki, vaid toidukaussi, aga suurt vahet ei ole. Samas oli “The End”-il pakkuda mõtlemapanev sisu, milleni “Keegi ei räägi koeraga normaalselt” ei küündinud. Isegi lavakatte all sihitult ringi roomav Jim Ashilevi ei suutnud etendust päästa.

Kusjuures veel üks huvitav tähelepanek – etenduse logo kujutab endast ka midagi sooja ja auravat. Huvitav, kas paralleel Toomikuga oligi siinkohal taotluslik ..?

“Keegi ei räägi koeraga normaalselt” logo. Allikas: Von Krahli teater.

Kui ühest-kahest superkangelasest ei piisa

Sõltuvustel on omadus aja jooksul järjest suuremaid ja suuremaid doose nõudma hakata. See käib nii keemilise sõltuvuse (nt kohv, alkohol, tubakas ja teised narkootikumid) kui ka psüühilise (nt hasartmängud ja vastassugupool) kohta.

Olles (mitte päris omal valikul) vaadanud ära Marveli viimase filmi “Captain America: Civil War“, tekkis tahtmine ka superkangelased sellesse ritta lisada. Ümber on need ajad, kui üks kangelane filmi kohta oli piisav, et vaatajaid kaheks tunniks tooli külge naelutada. Isegi kaks (stiilis “Batman vs. Superman“) on juba igav.

Nii tulebki järjest rohkem kangelasi ühte filmi kokku kuhjata ja seekord on Marvel neid oma ammendamatutest varudest lausa 12 (kaksteist) laua peale tõstnud. Paned nad 6-6 üksteise vastu kaklema ja ülejäänud plot kirjutab ennast ise.

Captain America: Civil War. Stseen filmist. Allikas: imdb.com.

Positiivse poole pealt tuleb märkida, et kangelased pole mustvalgelt head ega pahad, vaid pigem antiikjumalate moodi inimlikud oma kõhkluste, mässumeelsuse ja nõrkusehetkedega. Mingit sügavamat filosoofilist tuuma superkangelastefilmist muidugi otsida ei tasu, aga kellele meeldib madinameelelahutus, siis seda pakub Kapten Ameerika oma kambajõmmidega küll ja veel.