Vana armastusega on nii, et sa võid temas ikka ja jälle pettuda, aga pärast lähed tema juurde ikka ja jälle tagasi. Nõndamoodi ka minul Vanemuisega.
Kuigi mu mõned viimased Vanemuise-elamused pole olnud suuremad asjad, käisin sellegipoolest vaatamas Urmas Lennuki Tammsaare-tõlgendust “Meie oma tõde, meie oma õigus“. Ja teate, mulle täitsa meeldis. Klassikalises võtmes välja peetud must ugrimasendus koos leidlike sümbolitega eestlase mõttetu töörabamise kohta andsid etenduse lõpuks “Tõe ja õiguse” I osa emotsiooni edasi küll.
Näitlejatöödest meeldisid eriti Andresed, nii noor (Veiko Porkanen) kui vana (Aivar Tommingas). Tabasin end koguni mõttelt, et tegelikult olekski võinud Aivar Tommingase juubelit tähistada mitte “Ürituse”-laadse eksperimendi, vaid just klassikaga. Veidi lennukamalt mõeldes saab ju öelda, et eesti kultuuri jaoks on Andres Paas sama, mis Shakespeare´i teatris Hamlet, nii et mis uhkemat rolli sa hing veel oskad tahta.
Andres ja Pearu joovad endid kõrtsis seaks. Stseen etendusest “Meie oma tõde, meie oma õigus”. Allikas: Vanemuine.
Etenduses kasutati päris palju mitmikrolle, kõige eredama leiuna jäi meelde Riho Kütsar, kes astus üles nii kõrtsmiku kui kirikuõpetajana. Karol Kuntsel suutis vältida kiusatust Pearut väiklaseks kiusupunniks muuta ning leidis temas suure, võiks isegi öelda veneliku hinge. Natuke amatöörlikult mõjus ainult Jaanika Arumi saunanaine, kelle koomikat oleks saanud lahendada ka ilma nii suure ülemängimiseta.
Aga kokkuvõttes tubli sooritus Vanemuiselt. Sõbrad, palun jääge akadeemilise teatri juurde ning tehke rohkem klassikatöötlusi. Siis tulen teid teinekordki vaatama.
kultuurinarkar 