Rõhuv enamus Eesti koorikontserte näeb välja nii: uhketes kleitides naised ja/või mustades ülikondades mehed tulevad lavale, tõmbavad diafragma pingu ning kangestuvad tunniks ajaks, pilgud ainiti nooti või dirigendi pihta puuritud. Tulemuseks saadav esitus on heal juhul puhas ja halval juhul must, aga mõlema variandi korral sageli haigutamaajav.
Õnneks ei pea see kõik üldse nii olema, nagu veenvalt tõestas Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes otsustas oma 45. sünnipäeva kontserdi “Südamepeitjate planeet” nii põhjalikult läbi lavastada, et seda lausa teatrietenduseks pidada võis. Asja õnnestumiseks olid appi kutsutud professionaalsed abijõud – lavastas Jaanus Tepomees, koreograafia seadis Janek Savolainen, vahetekstid kirjutas Kristiina Ehin ning ette kandisd need Tõnu Oja ja Saara Nüganen.
Etenduse konteptsioonis lähtuti ennekõike koorist ja tema olemasolevast repertuaarist (mis oligi ainuõige – ikkagi koori juubel). Spetsiaalselt selle ürituse jaoks oli kirjutatud vaid üks laul – Pärt Uusbergi “Me oleme nii sarnased” -, ülejäänu pärines peamiselt eesti koorimuusika kullafondist. Kuulsime Tormist, Kreeki, Mägi, veel Tormist, Pärti, Sisaskit, Saart, vahele natuke Rahmaninovi ja siis jälle Tormist.
Ugrilik kalduvus laulda kas minooris või kurbmõtllikke laule mažooris määras ära kogu ülejäänud etenduse vaimsuse. Juba mängupaik – Raadi mahajäetud lennukinagaar – lõi lummava, omajagu kaootilise õhkkonna, mida täiendasid lauljate mudagrimmid ja müstilised videoinstallatsioonid.
Kõige raskem oli ilmselt teksti autori Kristiina Ehina töö, kelle ülesandeks sai kõik laulud ühtesse loosse põimida. Ilmselt oli hea mõte mitte üritada liigselt laulutekstidest kinni hoida, vaid jutustada täiesti uus ugrilugu. Vahetekstid olid luuletajale omaselt hästi voolavad ning tandem Tõnu Oja – Saara Nüganen kandis pettunud vanamehe – idealistliku näitsiku telje meisterlikult välja. Kui minu jaoks millestki puudu jäi, siis see oli süžee areng. Ühe korra võib “Kus su süda on?”-“Sealjaseal.”-“Ma lähen otsima. Ei leidnud.”-“Ma valetasin sulle.” ringi teha, aga kolmandal katsel hakkab see natuke ennast kordama (kuigi selline kordamine oli taotluslik ja põhjendatud rahvajutumotiividega).
Aga kui sa tuletasid endale meelde, et tegelikult oledki sa ju tulnud koorikontserti kuulama, loksus kõik paika ja etendus muutus väga nauditavaks. Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi koori aadressile. Laulda võrdlemisi nõudlikku repertuaari väga puhtalt (ikkagi Eesti parim kammerkoor!) ning seejuures poolteist tundi laval liikuda on amatöörkollektiivile väga suur saavutus. Proovige ise laulda täie jooksu pealt Röntüškä’t ja vaadake, kas pärast jätkub veel võhma kogu ülejäänud tunniks ja 25 minutiks. Minul vist küll ei jätkuks.
Eraldi tahan tunnustada dirigent Triin Kochi, kes on lühikese aja jooksul maha saanud juba teise kooriteatriprojektiga (meenutame, et alles oli Musta Kasti tüki “Võõrana Põhjala kõrbes” esietendus, kus teeb kaasa Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor samuti Triin Kochi juhatusel). Ajal, mil erinevad kultuurivoolud järjest enam üksteise piire kompavad, on teatri ja muusika kokkusulatamine mitte ainult loomulik, vaid edasiliikumiseks ka lausa vajalik.
Etenduses lõi kaasa ka kitarrist Argo Vals, keda oleks hea meelega isegi rohkem koori taustaks ja vahepaladeks kuulanud. Samas on jällegi arusaadav lavastaja püüd eksponeerida pigem koori, sest tõepoolest – oli ka, mida eksponeerida.
Ma pole Eestis enam ammu näinud viimase kohani välja müüdud koorikontserti, aga nüüd nägin. Vaatamata oma soliidsele 45-aastasele keskeale on Tartu Ülikooli kammerkoor väga võimsas löögihoos. Latt on kõrgele tõstetud, nii et jääme huviga ootama, milline saab olema koori 50. juubel!
kultuurinarkar 