Mängud mustas kastis

Suveetendusi tehakse Eestis viimasel ajal juba nõnda palju, et ainuüksi nende ülelugemine vajab omaette veebilehte ja isegi -teenust. Sellepärast mõtledki järjest suurema hoolega, millisele kunstialtarile oma aja ja raha viid.

Meie seekordne valik langes Musta Kasti etendusele “Nornide mängud”. Kusjuures asjaolu, et Musta Kasti seltskond meile üldiselt sümpaatne on, oli valiku langetamise juures ainult üks kriteerium. Minu tähelepanu tõmbas reklaamplakati peal hoopis see, et lavastaja otsustas tüki valmimise protsessi tavateatri raamidest kaugele välja viia ning põimis proovieprioodi koguni loengusarja.

Kuivõrd etendus oli inspireeritud muinaspõhja müütilistest saatusejumalannadest nornidest ning sellest, kuidas nad meie, lihtsurelikega, oma suva järgi mängivad, keskendus ka loengusari mängudele.

Maailmarändur (ning kunagine Eesti parim goomängija) Tarmo Jüristo kõneles mängudest laias maailmas ja erinevates kultuurides. Peale üüratu silmaringi omamise on Tarmo ka väga võluv jutuvestja, nii et kui teil vähegi võimalust avaneb, minge teda kuulama. Ükskõik, millest ta räägib, ta teeb seda huvitavalt. Kas teie teadsite, miks täpselt pole ärtu kuningal vuntse või kust tuleb jaapani maffia Yakuza nimi? Novat, küsige Tarmo käest järele, kui teda teinekord näete.

Mulle teadaolevalt ainus inimene, kes Eestis omab nii informaatikamagistri kraadi kui lavastajaharidust (“Nornide mängu” lavastaja Jaanika Juhansoni kursavend!), on Sven Heiberg. Tema pidas loengu sellest, kuidas tehnoloogia areng mänge ja mängimist mõjutanud on. Nendest kolmest loengust, mida ma kuulama jõudsin, jäi see mulle tol hetkel kõige kaugemaks. Eriti vähe taipasin ma, mida muinaspõhja müütidel tehnoloogiaga pistmist on. Aga etendus pani kõik paika ja tuli välja, et oli ikka küll.

Kogu tükk oli tõstetud postapokalüptilisse maailma (natuke meenus “The Survivalist“, mida 2015. aastal ka PÖFF näitas), kus inimene on inimesele hunt ning väikese eelise olelusvõitluses annavad veel ainult ime läbi koos seisvad relvad. Samas vedeleb Musta Kasti interpretatsioonis igal pool virnade viisi metallikola, kuhu parema puudumisel kolivad iidsed vaimud, kes niigi viimase piirini viidud inimestega oma irratsionaalseid eksperimente läbi hakkavad viima.

i8a4570-1024x683

Norn koos lohe Fafniriga. Stseen etendusest. Allikas: teater Must Kast.

Andrus Org´i loengut mängudest ja ulmekirjandusest ma kahjuks ei kuulnud, kuid selle kompenseeris kuhjaga Loone Ots´a filosoofiline traktaat mängudest müütides, kuhu Loonele omaselt oli põimitud hulk kultuuriloolisi teooriaid. Minu nõder sulg jääb liig lahjaks, andmaks edasi kogu seda teadmiste ja müütide hulka, mida vaid Loone ise poolteise tunni sisse ära suudab pakkida. Siit siis jälle soovitus minna teda kuulama, kui vähegi võimalust avaneb. Kui teil peaks tekkima tahtmine kõigest aru saada, on ettevalmistusena igaks juhuks kasulik omandada kultuuriloo magistrikraad. Aga kui teil seda ei ole, siis ärge muretsege, poolteist tundi Loone ettekannet annab teile poole magistrikraadi jagu teadmisi juba kätte.

Ahjaa, etendusest endast ka. Kuskil umbes poole peal sai selgeks, et lavastajal on ambitsioon kogu Vanem Edda vaatajate ees maha mängida. Algatus matsirahva harimiseks muinaseeposte vallas on iseenesest tervitatav, kuid teisalt tuleks arvestada ka asjaoluga, et tänapäeva inimese arusaam süžeeliinide põhjendatusest ja kaasahaaravusest pole päris see, mis vanadel laulikutel. 

3,5 tunnine etendus kujunes väsitavaks, eriti just päris lõpus, kui lavastaja avastas, et eepose viimane ots tuleb veelgi hullema venimise vältimiseks kiiresti maha vuristada. Tihendada oleks võinud pigem just alguseosa, jättes välja näiteks tegelaste metadialooge omavahelistest pärismaailmasuhetest või nornide diipi korrutamist teemal, et neid ei tohiks ikka alahinnata. Sest noh, esimene kord on see fraas lahe, teine kord veel enamvähem okei, aga kümnendaks korraks tüütab ikka suht ära. Ja … ma ei taha ketserlikult kõlada, aga äkki oleks mõne tegevusliini või tegelase väljajätmine ikkagi kaalumist tasunud?

Positiivse poole pealt tulevad kindlasti meelde näitlejatööd, eriti Kaarel Targo Go rollis (mul jäi lavastaja käest küsimata, kas tegelase nimi sai valitud lauamängu järgi, mida Tarmo tutvustas; tuletage mulle meelde, et ma teinekord järele uuriks). Boonuspunktid lähevad valguskunstnikule, kes oma tööga kogu Raadi lennukiangaari kuhjatud vanaraua elama suutis panna. (Tuletame meelde, et “Nornide mängud” polnud sel suvel samas kohas mitte ainus etendus. Mis võlu neis vanades lagunenud sarades küll on? Aga näe, on, ja jätkub kohe mitmele teatritrupile.)  

Kokkuvõtteks – Musta Kasti senine kõige ambitsioonikam teatriprojekt jäi minu jaoks omadega kindlasti plussi. Suund väljuda klassikalise teatri raamidest mitte ainult mängukoha, vaid ka laiema tegevuse (loengud, workshopid) mõttes on mulle väga sümpaatne. Soovin Mustale Kastile uuteks otsinguteks palju jõudu ning luban, et tulen ka teie järgmisele suurprojektile kaasa elama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s