Mängud mustas kastis

Suveetendusi tehakse Eestis viimasel ajal juba nõnda palju, et ainuüksi nende ülelugemine vajab omaette veebilehte ja isegi -teenust. Sellepärast mõtledki järjest suurema hoolega, millisele kunstialtarile oma aja ja raha viid.

Meie seekordne valik langes Musta Kasti etendusele “Nornide mängud”. Kusjuures asjaolu, et Musta Kasti seltskond meile üldiselt sümpaatne on, oli valiku langetamise juures ainult üks kriteerium. Minu tähelepanu tõmbas reklaamplakati peal hoopis see, et lavastaja otsustas tüki valmimise protsessi tavateatri raamidest kaugele välja viia ning põimis proovieprioodi koguni loengusarja.

Kuivõrd etendus oli inspireeritud muinaspõhja müütilistest saatusejumalannadest nornidest ning sellest, kuidas nad meie, lihtsurelikega, oma suva järgi mängivad, keskendus ka loengusari mängudele.

Maailmarändur (ning kunagine Eesti parim goomängija) Tarmo Jüristo kõneles mängudest laias maailmas ja erinevates kultuurides. Peale üüratu silmaringi omamise on Tarmo ka väga võluv jutuvestja, nii et kui teil vähegi võimalust avaneb, minge teda kuulama. Ükskõik, millest ta räägib, ta teeb seda huvitavalt. Kas teie teadsite, miks täpselt pole ärtu kuningal vuntse või kust tuleb jaapani maffia Yakuza nimi? Novat, küsige Tarmo käest järele, kui teda teinekord näete.

Mulle teadaolevalt ainus inimene, kes Eestis omab nii informaatikamagistri kraadi kui lavastajaharidust (“Nornide mängu” lavastaja Jaanika Juhansoni kursavend!), on Sven Heiberg. Tema pidas loengu sellest, kuidas tehnoloogia areng mänge ja mängimist mõjutanud on. Nendest kolmest loengust, mida ma kuulama jõudsin, jäi see mulle tol hetkel kõige kaugemaks. Eriti vähe taipasin ma, mida muinaspõhja müütidel tehnoloogiaga pistmist on. Aga etendus pani kõik paika ja tuli välja, et oli ikka küll.

Kogu tükk oli tõstetud postapokalüptilisse maailma (natuke meenus “The Survivalist“, mida 2015. aastal ka PÖFF näitas), kus inimene on inimesele hunt ning väikese eelise olelusvõitluses annavad veel ainult ime läbi koos seisvad relvad. Samas vedeleb Musta Kasti interpretatsioonis igal pool virnade viisi metallikola, kuhu parema puudumisel kolivad iidsed vaimud, kes niigi viimase piirini viidud inimestega oma irratsionaalseid eksperimente läbi hakkavad viima.

Norn koos lohe Fafniriga. Stseen etendusest. Allikas: teater Must Kast.

Andrus Org´i loengut mängudest ja ulmekirjandusest ma kahjuks ei kuulnud, kuid selle kompenseeris kuhjaga Loone Ots´a filosoofiline traktaat mängudest müütides, kuhu Loonele omaselt oli põimitud hulk kultuuriloolisi teooriaid. Minu nõder sulg jääb liig lahjaks, andmaks edasi kogu seda teadmiste ja müütide hulka, mida vaid Loone ise poolteise tunni sisse ära suudab pakkida. Siit siis jälle soovitus minna teda kuulama, kui vähegi võimalust avaneb. Kui teil peaks tekkima tahtmine kõigest aru saada, on ettevalmistusena igaks juhuks kasulik omandada kultuuriloo magistrikraad. Aga kui teil seda ei ole, siis ärge muretsege, poolteist tundi Loone ettekannet annab teile poole magistrikraadi jagu teadmisi juba kätte.

Ahjaa, etendusest endast ka. Kuskil umbes poole peal sai selgeks, et lavastajal on ambitsioon kogu Vanem Edda vaatajate ees maha mängida. Algatus matsirahva harimiseks muinaseeposte vallas on iseenesest tervitatav, kuid teisalt tuleks arvestada ka asjaoluga, et tänapäeva inimese arusaam süžeeliinide põhjendatusest ja kaasahaaravusest pole päris see, mis vanadel laulikutel. 

3,5 tunnine etendus kujunes väsitavaks, eriti just päris lõpus, kui lavastaja avastas, et eepose viimane ots tuleb veelgi hullema venimise vältimiseks kiiresti maha vuristada. Tihendada oleks võinud pigem just alguseosa, jättes välja näiteks tegelaste metadialooge omavahelistest pärismaailmasuhetest või nornide diipi korrutamist teemal, et neid ei tohiks ikka alahinnata. Sest noh, esimene kord on see fraas lahe, teine kord veel enamvähem okei, aga kümnendaks korraks tüütab ikka suht ära. Ja … ma ei taha ketserlikult kõlada, aga äkki oleks mõne tegevusliini või tegelase väljajätmine ikkagi kaalumist tasunud?

Positiivse poole pealt tulevad kindlasti meelde näitlejatööd, eriti Kaarel Targo Go rollis (mul jäi lavastaja käest küsimata, kas tegelase nimi sai valitud lauamängu järgi, mida Tarmo tutvustas; tuletage mulle meelde, et ma teinekord järele uuriks). Boonuspunktid lähevad valguskunstnikule, kes oma tööga kogu Raadi lennukiangaari kuhjatud vanaraua elama suutis panna. (Tuletame meelde, et “Nornide mängud” polnud sel suvel samas kohas mitte ainus etendus. Mis võlu neis vanades lagunenud sarades küll on? Aga näe, on, ja jätkub kohe mitmele teatritrupile.)  

Kokkuvõtteks – Musta Kasti senine kõige ambitsioonikam teatriprojekt jäi minu jaoks omadega kindlasti plussi. Suund väljuda klassikalise teatri raamidest mitte ainult mängukoha, vaid ka laiema tegevuse (loengud, workshopid) mõttes on mulle väga sümpaatne. Soovin Mustale Kastile uuteks otsinguteks palju jõudu ning luban, et tulen ka teie järgmisele suurprojektile kaasa elama.

Nädalavahetus rahvalaulu- ja tantsuga

Juba ammu oleks aeg, et vähemasti kevadsuvisel perioodil tuleks iga nädala kohta tekitada kaks nädalalõppu, sest muidu ei mahu kõiksugused lahedad üritused lihtsalt vabade nädalavahetuste peale ära. Nõnda ka 2016. aasta 28.-29. mail, mil jätkus ettevõtmisi nii spordisõpradele (näiteks Sprite Tänavakorvpall ja Tartu Rattaralli) kui rahvakulturnikutele. Viimaste rõõmuks toimus laupäeval Põlvas Intsikurmu laululaval 4. Uma Pido ning pühapäeval Tartus Raadi Mõisapargis Tartumaa tantsupidu.

Piirkondlikes laulupäevades pole iseenesest midagi uut, neid on aastakümneid peetud küll maakondades, küll laiemalt (näiteks Peipsi äärsete maakondade või saarte laulupeod).

Mis aga Uma Pido kõigist teistest Eestis toimuvatest koorilauluüritustest eristab, on keskendumine võro keelele. Kuna võrokeelsete koorlaulude valik on kirjakeelsetega võrreldes tunduvalt väiksem, peeti juba kolmandat korda enne pidu ka uute laulude võistlus, mille võitjad peale au ja kuulsuse oma lugusid ka laulupeo repertuaaris kuulda  võivad. Seekordse peapreemia võitis vanameister Alo Ritsing laulu “Mõtõ Võromaast” seade eest.

Laulupidude traditsiooni tugevaim väärtus ongi traditsioon ise. Kui suurel laulupeol lauldakse alati Mihkel Lüdigi “Koitu” ja Miina Härma “Tuljakut”, siis Uma Pidolgi on välja kujunemas oma lemmikud. Näiteks Priit Pajusaare “Võromaa laulu'” ja Andres Määri -Aapo Ilvese “Uma Pido popurrii” leiame kavast juba mitmendat korda ning otsustades selle järgi, kuidas lauljad neid lugusid armastavad, ei kao nad sealt niipea kuhugi. Selleaastasest repertuaarist on lootust samasse ritta tõusta taaskord Määri-Ilvese tandemi kirjutet “Leelol”.

Asi, mida Eesti inimene Uma Pidole kindlasti otsima läheb, on maalähedus. Siin, pääliinast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tunned sa, et kõik ei ole veel poliitikaks keeratud ja maha müüdud, et veel võib mõtelda teist moodi ja laulda teises keeles. Taas kord leiame naiskooride repertuaarist “Protõstiirmise laulu”, kus lauldaksegi otse, et külapood pandi kinni, poepidaja kolis Soome ja sai niigriga latse. Seni, kuni veel niimoodi laulda saab, pole ka Suur-Eestis kõik päris kadunud.

Suur-Eestis on 2016. aasta kuulutatud merekultuuriaastaks. Võromaal on merega natuke kitsas, seega olid Uma Pido teemaks valitud hoopis mets ja puu. Nende ümber keerlesid nii laulude tekstid kui kogu lavastus. Eriti meeldejäävalt oli lahendatud laulupeotuli – igal kooril paluti kaasa võtta üks halg, millest siis peo alguses lihtsalt üks lõke tehti. Niisugune armas ja kodune.

Ei tea kas kogemata või meelega, aga ka Tartumaa tantsupeo teema oli puu, küll Hingepuu (eks Tartu kandis ole merega sama moodi raske, vaimu jätkub aga naabritelegi jagada).

Nunnumeeter põhja. 2016. aasta Tartumaa tantsupeo finaal. Pildi tegin täitsa ise.

Tunnistan, et ma pole rahvatantsus nii kodus kui koorilaulus, aga võibolla annabki see võimaluse lihtsalt nautida kõike, mis silme ees toimub. Ma ei tea, kuidas tantsijad ja tantsujuhid selle saavutavad, kuid hästi ja südamega tehtud asi lähebki päriselt hinge. Kui sa näed, et otse sinu ees tantsib üks paar Maido Saare seatud tantsu “Vaid see on armastus” ja kui noormees annabki kallutamise hetkel oma neiule päriselt musi, siis sul ei saa pisar silmanurka tulemata jääda.

Küllap ongi südame sund see, mis paneb inimese talv läbi tantsutrennis käima, et kevadel linnarahvale kaks kontserti anda. Aga kui sa nendest kontsertidest kogu ülejäänud aastaks oma emotsionaale laengu kätte saad, siis on kõik seda vaeva kuhjaga väärt.

Mulle meeldis väga tantsupeo muusikavalik. Segu Ehalast, Zetodest, Söödist, Metsatöllust ja rahvamusikast hakkas suurepäraselt tööle. Sama moodi nagu mul on hea meel, et nii nagu uute laulupeolalude saamiseks korraldatakse lausa konkursse, tekib ka tantsupidudele kogu aeg klassika (nagu Kai Leete “Viire Takka” või Anna Raudkatsi tantsumängud) kõrvale uusi palasid, mis noori tantsijaid kõnetavad.

Sest tegelikult on rahvakultuuriga ju nõnda, et niipea kui sa ta plaadile või nooti või raamatusse paned, siis rahvakultuur sureb ega arene enam edasi. Ja sina, kes sa praegu seda blogi loed, võta ka järgmine kord kätte ning mine ise kuulama-vaatama. Sest see emotsioon, mille kohapealt kätte saab, et mahu nagunii ühegi teksti sisse ära, olgu ta kirjutet nii hästi kui tahes.

 

Kuidas Tartus kooriteatrit tehti

Rõhuv enamus Eesti koorikontserte näeb välja nii: uhketes kleitides naised ja/või mustades ülikondades mehed tulevad lavale, tõmbavad diafragma pingu ning kangestuvad tunniks ajaks, pilgud ainiti nooti või dirigendi pihta puuritud. Tulemuseks saadav esitus on heal juhul puhas ja halval juhul must, aga mõlema variandi korral sageli haigutamaajav.

Õnneks ei pea see kõik üldse nii olema, nagu veenvalt tõestas Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes otsustas oma 45. sünnipäeva kontserdi “Südamepeitjate planeet” nii põhjalikult läbi lavastada, et seda lausa teatrietenduseks pidada võis. Asja õnnestumiseks olid appi kutsutud professionaalsed abijõud – lavastas Jaanus Tepomees, koreograafia seadis Janek Savolainen, vahetekstid kirjutas Kristiina Ehin ning ette kandisd need Tõnu Oja ja Saara Nüganen.

Etenduse konteptsioonis lähtuti ennekõike koorist ja tema olemasolevast repertuaarist (mis oligi ainuõige – ikkagi koori juubel). Spetsiaalselt selle ürituse jaoks oli kirjutatud vaid üks laul – Pärt Uusbergi “Me oleme nii sarnased” -, ülejäänu pärines peamiselt eesti koorimuusika kullafondist. Kuulsime Tormist, Kreeki, Mägi, veel Tormist, Pärti, Sisaskit, Saart, vahele natuke Rahmaninovi ja siis jälle Tormist.

Ugrilik kalduvus laulda kas minooris või kurbmõtllikke laule mažooris määras ära kogu ülejäänud etenduse vaimsuse. Juba mängupaik – Raadi mahajäetud lennukinagaar – lõi lummava, omajagu kaootilise õhkkonna, mida täiendasid lauljate mudagrimmid ja müstilised videoinstallatsioonid.

Kõige raskem oli ilmselt teksti autori Kristiina Ehina töö, kelle ülesandeks sai kõik laulud ühtesse loosse põimida. Ilmselt oli hea mõte mitte üritada liigselt laulutekstidest kinni hoida, vaid jutustada täiesti uus ugrilugu. Vahetekstid olid luuletajale omaselt hästi voolavad ning tandem Tõnu Oja – Saara Nüganen kandis pettunud vanamehe – idealistliku näitsiku telje meisterlikult välja. Kui minu jaoks millestki puudu jäi, siis see oli süžee areng. Ühe korra võib “Kus su süda on?”-“Sealjaseal.”-“Ma lähen otsima. Ei leidnud.”-“Ma valetasin sulle.” ringi teha, aga kolmandal katsel hakkab see natuke ennast kordama (kuigi selline kordamine oli taotluslik ja põhjendatud rahvajutumotiividega).

Aga kui sa tuletasid endale meelde, et tegelikult oledki sa ju tulnud koorikontserti kuulama, loksus kõik paika ja etendus muutus väga nauditavaks. Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi koori aadressile. Laulda võrdlemisi nõudlikku repertuaari väga puhtalt (ikkagi Eesti parim kammerkoor!) ning seejuures poolteist tundi laval liikuda on amatöörkollektiivile väga suur saavutus. Proovige ise laulda täie jooksu pealt Röntüškä’t ja vaadake, kas pärast jätkub veel võhma kogu ülejäänud tunniks ja 25 minutiks. Minul vist küll ei jätkuks.

Eraldi tahan tunnustada dirigent Triin Kochi, kes on lühikese aja jooksul maha saanud juba teise kooriteatriprojektiga (meenutame, et alles oli Musta Kasti tüki “Võõrana Põhjala kõrbes” esietendus, kus teeb kaasa Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor samuti Triin Kochi juhatusel). Ajal, mil erinevad kultuurivoolud järjest enam üksteise piire kompavad, on teatri ja muusika kokkusulatamine mitte ainult loomulik, vaid edasiliikumiseks ka lausa vajalik.

Etenduses lõi kaasa ka kitarrist Argo Vals, keda oleks hea meelega isegi rohkem koori taustaks ja vahepaladeks kuulanud. Samas on jällegi arusaadav lavastaja püüd eksponeerida pigem koori, sest tõepoolest – oli ka, mida eksponeerida.

Ma pole Eestis enam ammu näinud viimase kohani välja müüdud koorikontserti, aga nüüd nägin. Vaatamata oma soliidsele 45-aastasele keskeale on Tartu Ülikooli kammerkoor väga võimsas löögihoos. Latt on kõrgele tõstetud, nii et jääme huviga ootama, milline saab olema koori 50. juubel!

Meie oma Tammsaare

Vana armastusega on nii, et sa võid temas ikka ja jälle pettuda, aga pärast lähed tema juurde ikka ja jälle tagasi. Nõndamoodi ka minul Vanemuisega.

Kuigi mu mõned viimased Vanemuise-elamused pole olnud suuremad asjad, käisin sellegipoolest vaatamas Urmas Lennuki Tammsaare-tõlgendust “Meie oma tõde, meie oma õigus“. Ja teate, mulle täitsa meeldis. Klassikalises võtmes välja peetud must ugrimasendus koos leidlike sümbolitega eestlase mõttetu töörabamise kohta andsid etenduse lõpuks “Tõe ja õiguse” I osa emotsiooni edasi küll.

Näitlejatöödest meeldisid eriti Andresed, nii noor (Veiko Porkanen) kui vana (Aivar Tommingas). Tabasin end koguni mõttelt, et tegelikult olekski võinud Aivar Tommingase juubelit tähistada mitte “Ürituse”-laadse eksperimendi, vaid just klassikaga. Veidi lennukamalt mõeldes saab ju öelda, et eesti kultuuri jaoks on Andres Paas sama, mis Shakespeare´i teatris Hamlet, nii et mis uhkemat rolli sa hing veel oskad tahta.

Andres ja Pearu joovad endid kõrtsis seaks. Stseen etendusest “Meie oma tõde, meie oma õigus”. Allikas: Vanemuine.

Etenduses kasutati päris palju mitmikrolle, kõige eredama leiuna jäi meelde Riho Kütsar, kes astus üles nii kõrtsmiku kui kirikuõpetajana. Karol Kuntsel suutis vältida kiusatust Pearut väiklaseks kiusupunniks muuta ning leidis temas suure, võiks isegi öelda veneliku hinge. Natuke amatöörlikult mõjus ainult Jaanika Arumi saunanaine, kelle koomikat oleks saanud lahendada ka ilma nii suure ülemängimiseta.

Aga kokkuvõttes tubli sooritus Vanemuiselt. Sõbrad, palun jääge akadeemilise teatri juurde ning tehke rohkem klassikatöötlusi. Siis tulen teid teinekordki vaatama.

Mine kunstnikule külla!

Tartu kunstimaastikule on tekkinud uus omapärane nähtus – korterinäitused. Voronja galerii egiidi all on neid tänaseks väidetavasti korraldet juba kaheksa. Mina sattusin mõne päeva eest seitsmendale, Toomas Kuusingu autorinäitusele “Harilikud inimesed”. Ja ongi päriselt mõnus vaadata inimestest tehtud näitust inimeste loomulikus elukeskkonnas ning puhuda kunstnikuhärra endaga sorts juttu sinna juurde. Kuulu järgi pidi näitus 9. mail Karlova päevade ajal veelkorra avatud olema, nii et minge teie ka kaema ja kuulake, kuidas mitmevärvilist linoollõiget tegelikult tehakse. Jube keeruline ja huvitav on.

Toomas Kuusing “Bon Appetit, Senjor!” Värviline linoollõige. Allikas: http://toomaskuusing.com/graafika/

Pärleid oli nii vähe, et kõigile sigadele ei jätkunud

Kunsti on raske teha.

Kui mina situn purki, on tulemuseks sitt purgis. Kui Jaan Toomik situb purki, on tulemuseks kunst, mille eest makstakse tuhandeid.

Kui mina ronin lavale ja uimerdan seal ringi ning tsiteerin vahepeal lamedariimilist improvisatsioonluulet, siis on tulemuseks haigutamaajav jama. Kui sama teeb Von Krahli teater, on tulemuseks kõrge kultuur, seekord etendusena “Keegi ei räägi koeraga normaalselt“.

Ma olen nõus aktsepteerima, et kaasaegne teater ei seagi oma eesmärgiks mingit lugu jutustada. Mulle sobib isegi see, kui etenduskunstid lähevad välja ainult emotsiooni tekitamise peale. Aga sel juhul palun mulle näidendi lõpuks ka emotsiooni, mitte haigutamaajavat õlakehitust.

Hobune on ninapidi suures karikas kinni. Stseen etendusest “Keegi ei räägi koeraga normaalselt”. Allikas: Von Krahli teater.

Tunnistan, et ma pole Von Krahli asju väga pallju näinud. Hetkel meenubki vaid kuue aasta tagune “The End“. Ka seal situti lava peal, kusjuures täiesti otseses mõttes. Mitte küll purki, vaid toidukaussi, aga suurt vahet ei ole. Samas oli “The End”-il pakkuda mõtlemapanev sisu, milleni “Keegi ei räägi koeraga normaalselt” ei küündinud. Isegi lavakatte all sihitult ringi roomav Jim Ashilevi ei suutnud etendust päästa.

Kusjuures veel üks huvitav tähelepanek – etenduse logo kujutab endast ka midagi sooja ja auravat. Huvitav, kas paralleel Toomikuga oligi siinkohal taotluslik ..?

“Keegi ei räägi koeraga normaalselt” logo. Allikas: Von Krahli teater.

Kui ühest-kahest superkangelasest ei piisa

Sõltuvustel on omadus aja jooksul järjest suuremaid ja suuremaid doose nõudma hakata. See käib nii keemilise sõltuvuse (nt kohv, alkohol, tubakas ja teised narkootikumid) kui ka psüühilise (nt hasartmängud ja vastassugupool) kohta.

Olles (mitte päris omal valikul) vaadanud ära Marveli viimase filmi “Captain America: Civil War“, tekkis tahtmine ka superkangelased sellesse ritta lisada. Ümber on need ajad, kui üks kangelane filmi kohta oli piisav, et vaatajaid kaheks tunniks tooli külge naelutada. Isegi kaks (stiilis “Batman vs. Superman“) on juba igav.

Nii tulebki järjest rohkem kangelasi ühte filmi kokku kuhjata ja seekord on Marvel neid oma ammendamatutest varudest lausa 12 (kaksteist) laua peale tõstnud. Paned nad 6-6 üksteise vastu kaklema ja ülejäänud plot kirjutab ennast ise.

Captain America: Civil War. Stseen filmist. Allikas: imdb.com.

Positiivse poole pealt tuleb märkida, et kangelased pole mustvalgelt head ega pahad, vaid pigem antiikjumalate moodi inimlikud oma kõhkluste, mässumeelsuse ja nõrkusehetkedega. Mingit sügavamat filosoofilist tuuma superkangelastefilmist muidugi otsida ei tasu, aga kellele meeldib madinameelelahutus, siis seda pakub Kapten Ameerika oma kambajõmmidega küll ja veel.

Palved röövitud tüdrukute eest

Ladydi Garcia Martínez on noor neiu, kes elab piiri lähedal.

Kusagil jookseb piir Mehhiko ja USA vahel, millest kõik tema küla mehed on kunagi üle läinud ega ole enam tagasi tulnud.

Kunagi oli olemas piir, mis eraldas head ja kurja, aga nüüd on narkokaubanduse kurjus vallutanud kogu tema maa, nii et isegi politsei, kes peaks inimesi kaitsma, tegeleb hoopis nende mürgitamisega.

Ladydi on veel päris plikaohtu, kuid elab iga päev hirmus, et mõni narkoparun võib ta endale naiseks röövida.

Jennifer Clementi romaan “Palved röövitud tüdrukute eest” (“Prayers for the Stolen“) avab meile maailma, mille olemasolust me oma heaoluühiskonna mullis igaks juhuks midagi teada ei taha. Maailma, kus inimesed (eriti noored neiud) kaovad ootamatult ning kõik on müüdav ja ostetav peale tavalise inimese turvatunde, mida ei saa mitte kusagilt.

Sõdurid eskordivad tüdrukuid Huatla külas Guerrero osariigis, Mehhikos – piirkonnas, kus toimub Jennifer Clementi romaani tegevus. Allikas: PEDRO PARDO/AFP/GETTY IMAGES

Vaatamata süngele temaatikale, on romaan väga tempoka kompsotsiooni ning kaasahaarava esitusega. Samuti tuleb kiidusõnu öelda tõlkija Pirkko Põdra’le, kes on suutnud autori ladusat, omapäraselt hakitud dialoogidega stiili hästi edasi anda.

Ma ei imestaks, kui selle raamatu tulemusena sooviks palju lääneriikide noori Mehhikosse vabatahtlikuks minna. Kuigi kõik tegelased on välja mõeldud, tunnetab lugeja igas stseenis, et loo taga on päris inimesed ja nende päris sündmused, mida Jennifer Clement on kümmekond aastat väldanud uurimise tulemusena kogunud. Kui iga maailmas ilmuva raamatuga nii palju tööd tehtaks, poleks halba kirjandust üldse olemas.

Uus vana saksa kino

Hollywoody blockbusterite poolt valitsetaval kinoturul on saavutus juba see, kui popcornikinos näidatakse vahelduseks midagi muud kui keskmisele Ameerika teismelisele suunatud filme. Jah, õnnks on meil PÖFF, aga kahjuks toimub see ainult üks kord aastas ja isegi siis kui sa suudad PÖFFi ajaks viis õhtut vabaks teha, näidatakse kuuendal kindlasti veel midagi, mida oleks pidanud vaatama.

Nõnda juhtuski eelmisel, 2015. aasta sügisel, kui me saime ära vaatatud Saksamaa Oscari-nominendi Im Labyrinth des Schweigens (Valede labürint), aga mitte selle mõttelise eelloo Der Staat gegen Fritz Bauer (Riik Fritz Baueri vastu). Õnneks harib Goethe Instituut Kirde-Euroopa maarahvast ka PÖFFi-välisel ajal ja nii õnnestus viimane film paari päeva eest Tartus saksa filmi päevade raames ära näha.

Žanriliselt julgen neid filme liigitada laiendatud dokumentalistika alla. Mõlema loo aluseks on päriselt elanud inimesed ning päriselt toimunud sündmused Saksamaal mõned aastad pärast Teise Maailmasõja lõppu. Mis teeb nende temaatika  intrigeerivaks, on sündmuste tundlikkus sakslaste ajalooteadvustamise seisukohast.

Natsistlik kord suutis valitsemisaja jooksul oma kombitsad nii laiali ajada, et kogu ühiskonna ühe hoobiga ja täielik puhastamine oleks niigi õrna noore riigi jätkusuutmatuks muutnud. Nii sattuski Saksamaal pärst sõda olulistele positsioonidele hulgaliselt kahtlase minevikuga tegelasi. Lihtrahvas omakorda tahtis sõjaõudused lihtsalt unustada ja nii lastigi asjadel omasoodu minna.

Ühel hetkel pole enam võimalik minevikust mööda vaatada. Aga kuidas tõde tunnistada, kui keegi tema tunnistamisest õieti huvitatud ei ole? Nii tulebki esimestel julgetel balansseerida õige ja vale piiril, riskides riigi päästmise nimel lausa riigireeturiks saamisega, rääkimata omenda elust ja perekonnast. Ning isegi kui sinu jõupingutusi kroonib lõpuks osaline edu, pead sa oma rolli selles elu lõpuni varjama.

Stseen filmist “Riik Fritz Baueri vastu”. Allikas: Goethe Instituut.

Mõlma filmi juures jäigi minu jaoks kandma just minevikuga silmitsi seismise teema, millest oleks võinud iseenesest ju piisata. Aga küllap ei suutnud stsenaristid Hollywoody mõjudele lõpuni vastu seista ning vürtsitasid muidu üsnagi dokumentaalseid lugusid poolkohustuslike armulugude, homoteemade ja muu säärasega. Jah, ka need teemad on omamoodi aktuaalsed, aga kas neid just filmide vürtsitamiseks vaja oli, jääb iga vaataja enda otsustada. Nii ajaloolise mõttemõlgutuse kui tugevate näiltejatööde koha pealt julgen igatahes mõlemat soovitada.

Meenutusi 13. kammerkooride festivalilt

Eesti kammerkooride festivalide ajalugu ulatub juba 20 aasta taha. Enamasti korraldatakse neid üle kahe aasta, kuigi vahel jääb mõni kord vahele ka, nagu näiteks eelmine üritus 2014. aastal.

Seda oodatum oli 13. festival, mis leidis aset 8.-9. aprillil 2016 Jõhvi kontserdimajas.

Esimene kultuurielamus oli muidugi maja ise – moodsa arhitektuuri röögatus keset postsovetlikku ümbrust mõjub nagu üks keskmine eurorahasüst Ida-Euroopas ikka. Ventilatsioon oli majas ilmselt olemas, aga ei töötanud. Targu olid ka lingid kõigi akende eest ära korjatud – mine neid idaeurooplasi tea, äkki vehivad sisse. Väikese otsimise peale leidus noormees, kes akna lahti tegi. Aga pärast, kui ruumis juba külm hakkas, sama noormeest enam leida ei õnnestunud ja nii jäigi aken meist lahti.

Festivali tehniline korraldus oli väga detailne – kooridele jagati minuti täpsusega välja arvutatud liikumiste kirjeldus, et kõik ikka õigel ajal valmis oleks ja lavale hiljaks ei jääks. Asi toimis ja saalist vaadates jäi festivalist igati eeskujulik mulje. Kahju ainult, et liikumiste planeerimisel polnud arvestatud, et laval mitte viibivad koorid tahaksid ehk teisi ka kuulata.

Korraldajate kiituseks tuleb veel öelda, et nad olid igati abivalmis. Koore lavale saatev naisterahvas tuletas kõigile lauljatele meelde, et ukse allosas varitseb kümnekonna sentimeetri kõrgune pakk. Ma usun, et festivali teise päeva õhtuks oli ta sõnakest “Aste” lausunud hea mitu tuhat korda. Aga asi toimis ja ükski laulja sisenedes ninali lavale ei lennanud.

Festivali Grand Prix’ võitja Tartu Ülikooli kammerkoor. Foto: Kaarel Kukk / Eesti kammerkooride liit. Allikas: Postimees.

Festivali kunstiline tase oli kõrge. A-kategooria viiest koorist pääses koguni neli laulma Grand Prix’ peale, lõpuks pärjati võitjaks Tartu Ülikooli kammerkoor Triin Kochi juhatusel.

Kõik osalejad püüdsid end loomulikult näidata tehniliselt parimast küljest. Kahjuks käis sellega kaasas teatav repertuaariline üheülbalisus. Oma taset ei pea ju näitama pelgalt sakraalmuusikaga. Samuti oleks tahtnud Eesti konkursil kuulda rohkem eestikeelseid laule (mida märkis lõpetamisel ära ka žürii üks välisliikmetest Joachim Lustig). Ainus kollektiiv, kes end laval natuke liigutada julges, oli A Le Coq’i kammerkoor Tormise “Vägisi mehele” esitusega. Võibolla tasuksid natuke julgemad vormiotsingud end järgmine kord ära ka paremate hinnete näol.

Väikese ülevaate festivalist vahendab meieni ERR.