Nädalavahetus rahvalaulu- ja tantsuga

Juba ammu oleks aeg, et vähemasti kevadsuvisel perioodil tuleks iga nädala kohta tekitada kaks nädalalõppu, sest muidu ei mahu kõiksugused lahedad üritused lihtsalt vabade nädalavahetuste peale ära. Nõnda ka 2016. aasta 28.-29. mail, mil jätkus ettevõtmisi nii spordisõpradele (näiteks Sprite Tänavakorvpall ja Tartu Rattaralli) kui rahvakulturnikutele. Viimaste rõõmuks toimus laupäeval Põlvas Intsikurmu laululaval 4. Uma Pido ning pühapäeval Tartus Raadi Mõisapargis Tartumaa tantsupidu.

Piirkondlikes laulupäevades pole iseenesest midagi uut, neid on aastakümneid peetud küll maakondades, küll laiemalt (näiteks Peipsi äärsete maakondade või saarte laulupeod).

Mis aga Uma Pido kõigist teistest Eestis toimuvatest koorilauluüritustest eristab, on keskendumine võro keelele. Kuna võrokeelsete koorlaulude valik on kirjakeelsetega võrreldes tunduvalt väiksem, peeti juba kolmandat korda enne pidu ka uute laulude võistlus, mille võitjad peale au ja kuulsuse oma lugusid ka laulupeo repertuaaris kuulda  võivad. Seekordse peapreemia võitis vanameister Alo Ritsing laulu “Mõtõ Võromaast” seade eest.

Laulupidude traditsiooni tugevaim väärtus ongi traditsioon ise. Kui suurel laulupeol lauldakse alati Mihkel Lüdigi “Koitu” ja Miina Härma “Tuljakut”, siis Uma Pidolgi on välja kujunemas oma lemmikud. Näiteks Priit Pajusaare “Võromaa laulu'” ja Andres Määri -Aapo Ilvese “Uma Pido popurrii” leiame kavast juba mitmendat korda ning otsustades selle järgi, kuidas lauljad neid lugusid armastavad, ei kao nad sealt niipea kuhugi. Selleaastasest repertuaarist on lootust samasse ritta tõusta taaskord Määri-Ilvese tandemi kirjutet “Leelol”.

Asi, mida Eesti inimene Uma Pidole kindlasti otsima läheb, on maalähedus. Siin, pääliinast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tunned sa, et kõik ei ole veel poliitikaks keeratud ja maha müüdud, et veel võib mõtelda teist moodi ja laulda teises keeles. Taas kord leiame naiskooride repertuaarist “Protõstiirmise laulu”, kus lauldaksegi otse, et külapood pandi kinni, poepidaja kolis Soome ja sai niigriga latse. Seni, kuni veel niimoodi laulda saab, pole ka Suur-Eestis kõik päris kadunud.

Suur-Eestis on 2016. aasta kuulutatud merekultuuriaastaks. Võromaal on merega natuke kitsas, seega olid Uma Pido teemaks valitud hoopis mets ja puu. Nende ümber keerlesid nii laulude tekstid kui kogu lavastus. Eriti meeldejäävalt oli lahendatud laulupeotuli – igal kooril paluti kaasa võtta üks halg, millest siis peo alguses lihtsalt üks lõke tehti. Niisugune armas ja kodune.

Ei tea kas kogemata või meelega, aga ka Tartumaa tantsupeo teema oli puu, küll Hingepuu (eks Tartu kandis ole merega sama moodi raske, vaimu jätkub aga naabritelegi jagada).

Nunnumeeter põhja. 2016. aasta Tartumaa tantsupeo finaal. Pildi tegin täitsa ise.

Tunnistan, et ma pole rahvatantsus nii kodus kui koorilaulus, aga võibolla annabki see võimaluse lihtsalt nautida kõike, mis silme ees toimub. Ma ei tea, kuidas tantsijad ja tantsujuhid selle saavutavad, kuid hästi ja südamega tehtud asi lähebki päriselt hinge. Kui sa näed, et otse sinu ees tantsib üks paar Maido Saare seatud tantsu “Vaid see on armastus” ja kui noormees annabki kallutamise hetkel oma neiule päriselt musi, siis sul ei saa pisar silmanurka tulemata jääda.

Küllap ongi südame sund see, mis paneb inimese talv läbi tantsutrennis käima, et kevadel linnarahvale kaks kontserti anda. Aga kui sa nendest kontsertidest kogu ülejäänud aastaks oma emotsionaale laengu kätte saad, siis on kõik seda vaeva kuhjaga väärt.

Mulle meeldis väga tantsupeo muusikavalik. Segu Ehalast, Zetodest, Söödist, Metsatöllust ja rahvamusikast hakkas suurepäraselt tööle. Sama moodi nagu mul on hea meel, et nii nagu uute laulupeolalude saamiseks korraldatakse lausa konkursse, tekib ka tantsupidudele kogu aeg klassika (nagu Kai Leete “Viire Takka” või Anna Raudkatsi tantsumängud) kõrvale uusi palasid, mis noori tantsijaid kõnetavad.

Sest tegelikult on rahvakultuuriga ju nõnda, et niipea kui sa ta plaadile või nooti või raamatusse paned, siis rahvakultuur sureb ega arene enam edasi. Ja sina, kes sa praegu seda blogi loed, võta ka järgmine kord kätte ning mine ise kuulama-vaatama. Sest see emotsioon, mille kohapealt kätte saab, et mahu nagunii ühegi teksti sisse ära, olgu ta kirjutet nii hästi kui tahes.

 

Kuidas Tartus kooriteatrit tehti

Rõhuv enamus Eesti koorikontserte näeb välja nii: uhketes kleitides naised ja/või mustades ülikondades mehed tulevad lavale, tõmbavad diafragma pingu ning kangestuvad tunniks ajaks, pilgud ainiti nooti või dirigendi pihta puuritud. Tulemuseks saadav esitus on heal juhul puhas ja halval juhul must, aga mõlema variandi korral sageli haigutamaajav.

Õnneks ei pea see kõik üldse nii olema, nagu veenvalt tõestas Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes otsustas oma 45. sünnipäeva kontserdi “Südamepeitjate planeet” nii põhjalikult läbi lavastada, et seda lausa teatrietenduseks pidada võis. Asja õnnestumiseks olid appi kutsutud professionaalsed abijõud – lavastas Jaanus Tepomees, koreograafia seadis Janek Savolainen, vahetekstid kirjutas Kristiina Ehin ning ette kandisd need Tõnu Oja ja Saara Nüganen.

Etenduse konteptsioonis lähtuti ennekõike koorist ja tema olemasolevast repertuaarist (mis oligi ainuõige – ikkagi koori juubel). Spetsiaalselt selle ürituse jaoks oli kirjutatud vaid üks laul – Pärt Uusbergi “Me oleme nii sarnased” -, ülejäänu pärines peamiselt eesti koorimuusika kullafondist. Kuulsime Tormist, Kreeki, Mägi, veel Tormist, Pärti, Sisaskit, Saart, vahele natuke Rahmaninovi ja siis jälle Tormist.

Ugrilik kalduvus laulda kas minooris või kurbmõtllikke laule mažooris määras ära kogu ülejäänud etenduse vaimsuse. Juba mängupaik – Raadi mahajäetud lennukinagaar – lõi lummava, omajagu kaootilise õhkkonna, mida täiendasid lauljate mudagrimmid ja müstilised videoinstallatsioonid.

Kõige raskem oli ilmselt teksti autori Kristiina Ehina töö, kelle ülesandeks sai kõik laulud ühtesse loosse põimida. Ilmselt oli hea mõte mitte üritada liigselt laulutekstidest kinni hoida, vaid jutustada täiesti uus ugrilugu. Vahetekstid olid luuletajale omaselt hästi voolavad ning tandem Tõnu Oja – Saara Nüganen kandis pettunud vanamehe – idealistliku näitsiku telje meisterlikult välja. Kui minu jaoks millestki puudu jäi, siis see oli süžee areng. Ühe korra võib “Kus su süda on?”-“Sealjaseal.”-“Ma lähen otsima. Ei leidnud.”-“Ma valetasin sulle.” ringi teha, aga kolmandal katsel hakkab see natuke ennast kordama (kuigi selline kordamine oli taotluslik ja põhjendatud rahvajutumotiividega).

Aga kui sa tuletasid endale meelde, et tegelikult oledki sa ju tulnud koorikontserti kuulama, loksus kõik paika ja etendus muutus väga nauditavaks. Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi koori aadressile. Laulda võrdlemisi nõudlikku repertuaari väga puhtalt (ikkagi Eesti parim kammerkoor!) ning seejuures poolteist tundi laval liikuda on amatöörkollektiivile väga suur saavutus. Proovige ise laulda täie jooksu pealt Röntüškä’t ja vaadake, kas pärast jätkub veel võhma kogu ülejäänud tunniks ja 25 minutiks. Minul vist küll ei jätkuks.

Eraldi tahan tunnustada dirigent Triin Kochi, kes on lühikese aja jooksul maha saanud juba teise kooriteatriprojektiga (meenutame, et alles oli Musta Kasti tüki “Võõrana Põhjala kõrbes” esietendus, kus teeb kaasa Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor samuti Triin Kochi juhatusel). Ajal, mil erinevad kultuurivoolud järjest enam üksteise piire kompavad, on teatri ja muusika kokkusulatamine mitte ainult loomulik, vaid edasiliikumiseks ka lausa vajalik.

Etenduses lõi kaasa ka kitarrist Argo Vals, keda oleks hea meelega isegi rohkem koori taustaks ja vahepaladeks kuulanud. Samas on jällegi arusaadav lavastaja püüd eksponeerida pigem koori, sest tõepoolest – oli ka, mida eksponeerida.

Ma pole Eestis enam ammu näinud viimase kohani välja müüdud koorikontserti, aga nüüd nägin. Vaatamata oma soliidsele 45-aastasele keskeale on Tartu Ülikooli kammerkoor väga võimsas löögihoos. Latt on kõrgele tõstetud, nii et jääme huviga ootama, milline saab olema koori 50. juubel!

Meenutusi 13. kammerkooride festivalilt

Eesti kammerkooride festivalide ajalugu ulatub juba 20 aasta taha. Enamasti korraldatakse neid üle kahe aasta, kuigi vahel jääb mõni kord vahele ka, nagu näiteks eelmine üritus 2014. aastal.

Seda oodatum oli 13. festival, mis leidis aset 8.-9. aprillil 2016 Jõhvi kontserdimajas.

Esimene kultuurielamus oli muidugi maja ise – moodsa arhitektuuri röögatus keset postsovetlikku ümbrust mõjub nagu üks keskmine eurorahasüst Ida-Euroopas ikka. Ventilatsioon oli majas ilmselt olemas, aga ei töötanud. Targu olid ka lingid kõigi akende eest ära korjatud – mine neid idaeurooplasi tea, äkki vehivad sisse. Väikese otsimise peale leidus noormees, kes akna lahti tegi. Aga pärast, kui ruumis juba külm hakkas, sama noormeest enam leida ei õnnestunud ja nii jäigi aken meist lahti.

Festivali tehniline korraldus oli väga detailne – kooridele jagati minuti täpsusega välja arvutatud liikumiste kirjeldus, et kõik ikka õigel ajal valmis oleks ja lavale hiljaks ei jääks. Asi toimis ja saalist vaadates jäi festivalist igati eeskujulik mulje. Kahju ainult, et liikumiste planeerimisel polnud arvestatud, et laval mitte viibivad koorid tahaksid ehk teisi ka kuulata.

Korraldajate kiituseks tuleb veel öelda, et nad olid igati abivalmis. Koore lavale saatev naisterahvas tuletas kõigile lauljatele meelde, et ukse allosas varitseb kümnekonna sentimeetri kõrgune pakk. Ma usun, et festivali teise päeva õhtuks oli ta sõnakest “Aste” lausunud hea mitu tuhat korda. Aga asi toimis ja ükski laulja sisenedes ninali lavale ei lennanud.

Festivali Grand Prix’ võitja Tartu Ülikooli kammerkoor. Foto: Kaarel Kukk / Eesti kammerkooride liit. Allikas: Postimees.

Festivali kunstiline tase oli kõrge. A-kategooria viiest koorist pääses koguni neli laulma Grand Prix’ peale, lõpuks pärjati võitjaks Tartu Ülikooli kammerkoor Triin Kochi juhatusel.

Kõik osalejad püüdsid end loomulikult näidata tehniliselt parimast küljest. Kahjuks käis sellega kaasas teatav repertuaariline üheülbalisus. Oma taset ei pea ju näitama pelgalt sakraalmuusikaga. Samuti oleks tahtnud Eesti konkursil kuulda rohkem eestikeelseid laule (mida märkis lõpetamisel ära ka žürii üks välisliikmetest Joachim Lustig). Ainus kollektiiv, kes end laval natuke liigutada julges, oli A Le Coq’i kammerkoor Tormise “Vägisi mehele” esitusega. Võibolla tasuksid natuke julgemad vormiotsingud end järgmine kord ära ka paremate hinnete näol.

Väikese ülevaate festivalist vahendab meieni ERR.