Mängud mustas kastis

Suveetendusi tehakse Eestis viimasel ajal juba nõnda palju, et ainuüksi nende ülelugemine vajab omaette veebilehte ja isegi -teenust. Sellepärast mõtledki järjest suurema hoolega, millisele kunstialtarile oma aja ja raha viid.

Meie seekordne valik langes Musta Kasti etendusele “Nornide mängud”. Kusjuures asjaolu, et Musta Kasti seltskond meile üldiselt sümpaatne on, oli valiku langetamise juures ainult üks kriteerium. Minu tähelepanu tõmbas reklaamplakati peal hoopis see, et lavastaja otsustas tüki valmimise protsessi tavateatri raamidest kaugele välja viia ning põimis proovieprioodi koguni loengusarja.

Kuivõrd etendus oli inspireeritud muinaspõhja müütilistest saatusejumalannadest nornidest ning sellest, kuidas nad meie, lihtsurelikega, oma suva järgi mängivad, keskendus ka loengusari mängudele.

Maailmarändur (ning kunagine Eesti parim goomängija) Tarmo Jüristo kõneles mängudest laias maailmas ja erinevates kultuurides. Peale üüratu silmaringi omamise on Tarmo ka väga võluv jutuvestja, nii et kui teil vähegi võimalust avaneb, minge teda kuulama. Ükskõik, millest ta räägib, ta teeb seda huvitavalt. Kas teie teadsite, miks täpselt pole ärtu kuningal vuntse või kust tuleb jaapani maffia Yakuza nimi? Novat, küsige Tarmo käest järele, kui teda teinekord näete.

Mulle teadaolevalt ainus inimene, kes Eestis omab nii informaatikamagistri kraadi kui lavastajaharidust (“Nornide mängu” lavastaja Jaanika Juhansoni kursavend!), on Sven Heiberg. Tema pidas loengu sellest, kuidas tehnoloogia areng mänge ja mängimist mõjutanud on. Nendest kolmest loengust, mida ma kuulama jõudsin, jäi see mulle tol hetkel kõige kaugemaks. Eriti vähe taipasin ma, mida muinaspõhja müütidel tehnoloogiaga pistmist on. Aga etendus pani kõik paika ja tuli välja, et oli ikka küll.

Kogu tükk oli tõstetud postapokalüptilisse maailma (natuke meenus “The Survivalist“, mida 2015. aastal ka PÖFF näitas), kus inimene on inimesele hunt ning väikese eelise olelusvõitluses annavad veel ainult ime läbi koos seisvad relvad. Samas vedeleb Musta Kasti interpretatsioonis igal pool virnade viisi metallikola, kuhu parema puudumisel kolivad iidsed vaimud, kes niigi viimase piirini viidud inimestega oma irratsionaalseid eksperimente läbi hakkavad viima.

Norn koos lohe Fafniriga. Stseen etendusest. Allikas: teater Must Kast.

Andrus Org´i loengut mängudest ja ulmekirjandusest ma kahjuks ei kuulnud, kuid selle kompenseeris kuhjaga Loone Ots´a filosoofiline traktaat mängudest müütides, kuhu Loonele omaselt oli põimitud hulk kultuuriloolisi teooriaid. Minu nõder sulg jääb liig lahjaks, andmaks edasi kogu seda teadmiste ja müütide hulka, mida vaid Loone ise poolteise tunni sisse ära suudab pakkida. Siit siis jälle soovitus minna teda kuulama, kui vähegi võimalust avaneb. Kui teil peaks tekkima tahtmine kõigest aru saada, on ettevalmistusena igaks juhuks kasulik omandada kultuuriloo magistrikraad. Aga kui teil seda ei ole, siis ärge muretsege, poolteist tundi Loone ettekannet annab teile poole magistrikraadi jagu teadmisi juba kätte.

Ahjaa, etendusest endast ka. Kuskil umbes poole peal sai selgeks, et lavastajal on ambitsioon kogu Vanem Edda vaatajate ees maha mängida. Algatus matsirahva harimiseks muinaseeposte vallas on iseenesest tervitatav, kuid teisalt tuleks arvestada ka asjaoluga, et tänapäeva inimese arusaam süžeeliinide põhjendatusest ja kaasahaaravusest pole päris see, mis vanadel laulikutel. 

3,5 tunnine etendus kujunes väsitavaks, eriti just päris lõpus, kui lavastaja avastas, et eepose viimane ots tuleb veelgi hullema venimise vältimiseks kiiresti maha vuristada. Tihendada oleks võinud pigem just alguseosa, jättes välja näiteks tegelaste metadialooge omavahelistest pärismaailmasuhetest või nornide diipi korrutamist teemal, et neid ei tohiks ikka alahinnata. Sest noh, esimene kord on see fraas lahe, teine kord veel enamvähem okei, aga kümnendaks korraks tüütab ikka suht ära. Ja … ma ei taha ketserlikult kõlada, aga äkki oleks mõne tegevusliini või tegelase väljajätmine ikkagi kaalumist tasunud?

Positiivse poole pealt tulevad kindlasti meelde näitlejatööd, eriti Kaarel Targo Go rollis (mul jäi lavastaja käest küsimata, kas tegelase nimi sai valitud lauamängu järgi, mida Tarmo tutvustas; tuletage mulle meelde, et ma teinekord järele uuriks). Boonuspunktid lähevad valguskunstnikule, kes oma tööga kogu Raadi lennukiangaari kuhjatud vanaraua elama suutis panna. (Tuletame meelde, et “Nornide mängud” polnud sel suvel samas kohas mitte ainus etendus. Mis võlu neis vanades lagunenud sarades küll on? Aga näe, on, ja jätkub kohe mitmele teatritrupile.)  

Kokkuvõtteks – Musta Kasti senine kõige ambitsioonikam teatriprojekt jäi minu jaoks omadega kindlasti plussi. Suund väljuda klassikalise teatri raamidest mitte ainult mängukoha, vaid ka laiema tegevuse (loengud, workshopid) mõttes on mulle väga sümpaatne. Soovin Mustale Kastile uuteks otsinguteks palju jõudu ning luban, et tulen ka teie järgmisele suurprojektile kaasa elama.

Kuidas Tartus kooriteatrit tehti

Rõhuv enamus Eesti koorikontserte näeb välja nii: uhketes kleitides naised ja/või mustades ülikondades mehed tulevad lavale, tõmbavad diafragma pingu ning kangestuvad tunniks ajaks, pilgud ainiti nooti või dirigendi pihta puuritud. Tulemuseks saadav esitus on heal juhul puhas ja halval juhul must, aga mõlema variandi korral sageli haigutamaajav.

Õnneks ei pea see kõik üldse nii olema, nagu veenvalt tõestas Tartu Ülikooli Kammerkoor, kes otsustas oma 45. sünnipäeva kontserdi “Südamepeitjate planeet” nii põhjalikult läbi lavastada, et seda lausa teatrietenduseks pidada võis. Asja õnnestumiseks olid appi kutsutud professionaalsed abijõud – lavastas Jaanus Tepomees, koreograafia seadis Janek Savolainen, vahetekstid kirjutas Kristiina Ehin ning ette kandisd need Tõnu Oja ja Saara Nüganen.

Etenduse konteptsioonis lähtuti ennekõike koorist ja tema olemasolevast repertuaarist (mis oligi ainuõige – ikkagi koori juubel). Spetsiaalselt selle ürituse jaoks oli kirjutatud vaid üks laul – Pärt Uusbergi “Me oleme nii sarnased” -, ülejäänu pärines peamiselt eesti koorimuusika kullafondist. Kuulsime Tormist, Kreeki, Mägi, veel Tormist, Pärti, Sisaskit, Saart, vahele natuke Rahmaninovi ja siis jälle Tormist.

Ugrilik kalduvus laulda kas minooris või kurbmõtllikke laule mažooris määras ära kogu ülejäänud etenduse vaimsuse. Juba mängupaik – Raadi mahajäetud lennukinagaar – lõi lummava, omajagu kaootilise õhkkonna, mida täiendasid lauljate mudagrimmid ja müstilised videoinstallatsioonid.

Kõige raskem oli ilmselt teksti autori Kristiina Ehina töö, kelle ülesandeks sai kõik laulud ühtesse loosse põimida. Ilmselt oli hea mõte mitte üritada liigselt laulutekstidest kinni hoida, vaid jutustada täiesti uus ugrilugu. Vahetekstid olid luuletajale omaselt hästi voolavad ning tandem Tõnu Oja – Saara Nüganen kandis pettunud vanamehe – idealistliku näitsiku telje meisterlikult välja. Kui minu jaoks millestki puudu jäi, siis see oli süžee areng. Ühe korra võib “Kus su süda on?”-“Sealjaseal.”-“Ma lähen otsima. Ei leidnud.”-“Ma valetasin sulle.” ringi teha, aga kolmandal katsel hakkab see natuke ennast kordama (kuigi selline kordamine oli taotluslik ja põhjendatud rahvajutumotiividega).

Aga kui sa tuletasid endale meelde, et tegelikult oledki sa ju tulnud koorikontserti kuulama, loksus kõik paika ja etendus muutus väga nauditavaks. Kõige suuremad kiidusõnad lähevad muidugi koori aadressile. Laulda võrdlemisi nõudlikku repertuaari väga puhtalt (ikkagi Eesti parim kammerkoor!) ning seejuures poolteist tundi laval liikuda on amatöörkollektiivile väga suur saavutus. Proovige ise laulda täie jooksu pealt Röntüškä’t ja vaadake, kas pärast jätkub veel võhma kogu ülejäänud tunniks ja 25 minutiks. Minul vist küll ei jätkuks.

Eraldi tahan tunnustada dirigent Triin Kochi, kes on lühikese aja jooksul maha saanud juba teise kooriteatriprojektiga (meenutame, et alles oli Musta Kasti tüki “Võõrana Põhjala kõrbes” esietendus, kus teeb kaasa Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor samuti Triin Kochi juhatusel). Ajal, mil erinevad kultuurivoolud järjest enam üksteise piire kompavad, on teatri ja muusika kokkusulatamine mitte ainult loomulik, vaid edasiliikumiseks ka lausa vajalik.

Etenduses lõi kaasa ka kitarrist Argo Vals, keda oleks hea meelega isegi rohkem koori taustaks ja vahepaladeks kuulanud. Samas on jällegi arusaadav lavastaja püüd eksponeerida pigem koori, sest tõepoolest – oli ka, mida eksponeerida.

Ma pole Eestis enam ammu näinud viimase kohani välja müüdud koorikontserti, aga nüüd nägin. Vaatamata oma soliidsele 45-aastasele keskeale on Tartu Ülikooli kammerkoor väga võimsas löögihoos. Latt on kõrgele tõstetud, nii et jääme huviga ootama, milline saab olema koori 50. juubel!

Meie oma Tammsaare

Vana armastusega on nii, et sa võid temas ikka ja jälle pettuda, aga pärast lähed tema juurde ikka ja jälle tagasi. Nõndamoodi ka minul Vanemuisega.

Kuigi mu mõned viimased Vanemuise-elamused pole olnud suuremad asjad, käisin sellegipoolest vaatamas Urmas Lennuki Tammsaare-tõlgendust “Meie oma tõde, meie oma õigus“. Ja teate, mulle täitsa meeldis. Klassikalises võtmes välja peetud must ugrimasendus koos leidlike sümbolitega eestlase mõttetu töörabamise kohta andsid etenduse lõpuks “Tõe ja õiguse” I osa emotsiooni edasi küll.

Näitlejatöödest meeldisid eriti Andresed, nii noor (Veiko Porkanen) kui vana (Aivar Tommingas). Tabasin end koguni mõttelt, et tegelikult olekski võinud Aivar Tommingase juubelit tähistada mitte “Ürituse”-laadse eksperimendi, vaid just klassikaga. Veidi lennukamalt mõeldes saab ju öelda, et eesti kultuuri jaoks on Andres Paas sama, mis Shakespeare´i teatris Hamlet, nii et mis uhkemat rolli sa hing veel oskad tahta.

Andres ja Pearu joovad endid kõrtsis seaks. Stseen etendusest “Meie oma tõde, meie oma õigus”. Allikas: Vanemuine.

Etenduses kasutati päris palju mitmikrolle, kõige eredama leiuna jäi meelde Riho Kütsar, kes astus üles nii kõrtsmiku kui kirikuõpetajana. Karol Kuntsel suutis vältida kiusatust Pearut väiklaseks kiusupunniks muuta ning leidis temas suure, võiks isegi öelda veneliku hinge. Natuke amatöörlikult mõjus ainult Jaanika Arumi saunanaine, kelle koomikat oleks saanud lahendada ka ilma nii suure ülemängimiseta.

Aga kokkuvõttes tubli sooritus Vanemuiselt. Sõbrad, palun jääge akadeemilise teatri juurde ning tehke rohkem klassikatöötlusi. Siis tulen teid teinekordki vaatama.

Pärleid oli nii vähe, et kõigile sigadele ei jätkunud

Kunsti on raske teha.

Kui mina situn purki, on tulemuseks sitt purgis. Kui Jaan Toomik situb purki, on tulemuseks kunst, mille eest makstakse tuhandeid.

Kui mina ronin lavale ja uimerdan seal ringi ning tsiteerin vahepeal lamedariimilist improvisatsioonluulet, siis on tulemuseks haigutamaajav jama. Kui sama teeb Von Krahli teater, on tulemuseks kõrge kultuur, seekord etendusena “Keegi ei räägi koeraga normaalselt“.

Ma olen nõus aktsepteerima, et kaasaegne teater ei seagi oma eesmärgiks mingit lugu jutustada. Mulle sobib isegi see, kui etenduskunstid lähevad välja ainult emotsiooni tekitamise peale. Aga sel juhul palun mulle näidendi lõpuks ka emotsiooni, mitte haigutamaajavat õlakehitust.

Hobune on ninapidi suures karikas kinni. Stseen etendusest “Keegi ei räägi koeraga normaalselt”. Allikas: Von Krahli teater.

Tunnistan, et ma pole Von Krahli asju väga pallju näinud. Hetkel meenubki vaid kuue aasta tagune “The End“. Ka seal situti lava peal, kusjuures täiesti otseses mõttes. Mitte küll purki, vaid toidukaussi, aga suurt vahet ei ole. Samas oli “The End”-il pakkuda mõtlemapanev sisu, milleni “Keegi ei räägi koeraga normaalselt” ei küündinud. Isegi lavakatte all sihitult ringi roomav Jim Ashilevi ei suutnud etendust päästa.

Kusjuures veel üks huvitav tähelepanek – etenduse logo kujutab endast ka midagi sooja ja auravat. Huvitav, kas paralleel Toomikuga oligi siinkohal taotluslik ..?

“Keegi ei räägi koeraga normaalselt” logo. Allikas: Von Krahli teater.

Mitmekeelne mütsimäng Tartu Uues Teatris

Kultuur on oma olemuselt piirideülene nähtus. Ka keelebarjäär pole enamasti takistuseks – raamatuid ja filme saab tõlkida, kujutavas kunstis pole isegi seda tarvis.

Teater on siinkohal mõnevõrra erinevas seisus, sest see, mida näidatakse, ei ole kuhugi talletatud, vaid sünnib vaatajate silme all iga kord uuesti. Kui tahta selles formaadis erinevate kultuuride piirialasid kombata, tuleb tõlkimisse suhtuda keskmisest hoolikamalt. Aga hea tahtmise juures on kõik tehtav, nagu näitab ka Tartu Uue Teatri ja Tampere Telakka teatri ühisprojekt #DIGITALHATSGAME.

Kultuuride kokkusulatamine ei käi pelgalt eesti-soome teljel, pigem pole seda telge etenduses praktiliselt üldse. Lavastus kajastab globaliseeruva maalima valukohti tunduvalt üldisemalt. Välja joonistub kaks peamist tegevusliini – üks digitaalses ja teine pärismaailmas toimuvas sõjas. Üleminekud nende kahe vahel toimuvad ootamatult, peaaegu suvalistel hetkedel (sellest ka etenduse pealkirjas sidalduv viide mütside vahetamisele). Lavastuse tempo mõttes on selline lahendus ehk õigustatudki, kuid minu jaoks jäi seejuures veidi vajaka kahe liini vahelisest seosest.

Samuti mängis pärismaailma pool minu jaoks digitaalse selgelt üle. Autor Hasan Blasim, olles ise pärit pärismaailma sündmuste toimumise regioonist, tajub teravalt sõja mõju tavalisele inimesele ning annab seda lavastajate käe läbi ka väga hästi edasi. Multimeediavahendite julge kasutamine pääseb etenduses mõjule ning võimaldab omakorda erinevaid teatriliike nauditavalt kokku sulandada.

Autori arusaam digitaalse maailma vaenutegevusest on paraku pinnapealsem, piirdudes häkkerikultuuri üsna trafaretse esitamisega ning hargnedes paiguti tarbetutesse kõrvalliinidesse.

#DIGITALHATSGAME. Stseen lavastusest. Allikas: Tartu Uus Teater

Kokkuvõttes jäi etendus minu jaoks siiski tugevalt plusspoolele. Juba ainuüksi põhjanaabrite teatrikultuuriga tutvumine on piisav põhjus, miks #DIGITALHATSGAME’i vaatamine oma plaanidesse võtta. Ja ma kinnitan teile, et see osa Soome kutuurist pole sugugi flegmaatiline ega külm, vaid kaasaegne ning mõtlema ärgitav. Soome ja eesti näitlejate sünergia on nauditav ja lavastuse visuaalne keel mõjuv. Tulemuseks on ilus näide kaasaegsest teatrist, mis kõnetab ka nooremat põlvkonda.

Musta Kasti täiskasvamine

Must Kast on Eesti teatrimaastikul omapärane nähtus. Ettevõtmise tuumiku moodustab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend, meenutades sellega mitmeti Tallinna Linnateatrit, mille 1965. aastal asutas Voldemar Panso TRK lavakunstikateedri 2. lennu baasil.

Ka ambitsiooni mõttes ei jää Must Kast Linnateatrile alla. Selleks, et rajada Tartu-suurusesse linnakesse üüratu koguse harrastusteatrite, pikkade traditsioonidega Vanemuise ja komeedina Eesti kultuuritaevasse tõusnud Tartu Uue Teatri kõrvale kolmas kutseline trupp, läheb vaja palju julgust.

Sisuliselt tegutseti uue teatri loomise nimel juba mõnda aega enne ametlikku algust 2014. aasta kevadel. Paljud koolitööks tehtud etendused olid mõeldud uuele teatrile nö kaasavaraks; aktiivses repertuaaris on neist hetkel vist küll vaid Silver Kaljula monotükk “5 grammi sisemist rahu”.

Aga koolitööd on koolitööd ja nende seas võib leiduda nii suuri õnnestumisi (nagu “Nero”) või täielikke ämbreid (nagu “Romeo ja Julia”, mis tehti küll Draamateatri sildi all). Koolitööde õnnestumised jäetakse meelde ja ämbrid antakse andeks, aga niipea, kui õpipoisist saab meister, muutuvad ka standardid.

Pole liiladus öelda, et läksin lavastust “Võõrana Põhjala kõrbes” vaatama suurte ootustega, ja samamoodi pole liialdus öelda, et minu ootused täitusid kahesajaprotsendiliselt.

Tugev lavastus algab tugevast tekstist. Siiani teadsin Marite H. Butkaitet kui Drakadeemia õppejõudu ega olnud (teadlikult) ühtegi tema tükki näinud. Nüüd pean tõdema, et Eesti uue põlvkonna dramaturgia on saanud väga tugeva täienduse. Minna julgelt eesti näitekirjanduse tüvitekstide kallale ja seejuures võitlusest auga välja tulla on kindlasti märkimist väärt saavutus. Dialoog oli nuditav, tegevus hoogne ning minevikusündmuste lahtirullumine nauditav.

Teine lavastuse õnnestumise võtmekomponent oli kahtlemata TÜ akadeemilise naiskoori kaasavõtmine, mille eest tuleb ilmselt kiita lavastaja Lennart Peep´u. Kui Veljo Tormise “Raua needmine” nüüdsest ka naiskooride repertuaari jõuab, siis kindlasti tänu sellelesamale etendusele. Arvestades eestlaste pärandit koorilaulurahvana, tasuks sellist kultuuride sünergiat rohkem tarvitada. Ainsama sarnase hiljutise näitena meenubki vaid paari aasta tagune suvelavastus “Tokerjad”, kuhu mängiti sisse segakoor Vox Populi.

Stseen etendusest. Allikas: Teater Must Kast

Kolmanda edufaktorina tahan välja tuua tugevaid karakternäitlejaid. Eriti sööbis mällu peaosatäitja Laura Niils, kes on minu jaoks Musta Kasti tükkides siiamaani veidi varju jäänud, aga tõestas ennast nüüd tugeva juhtnäitlejana. Loomulikult suutis end taaskord täiesti uue nurga alt näidata Kaija M. Kalvet, kellelt vähemat enam ei ootagi. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus aga Märt Koik, kes on siiani üritanud teostada ennast komöödianäitlejana. Aegajalt on see õnnestunud (nagu kokapoisina seriaalis “Köök”), aegajalt mitte niiväga (nagu koolitööna valminud monotükis “Stand-Up Comedy Special”). Seekord siis hoopis tõsine, isegi filosoofiline roll soovaimuna — ja täielik õnnestumine. Võibolla peakski Märt Koik edaspidi rohkem komödiandiampluaast välja üritama rabeleda?

Niisiis kokkuvõtteks — kes tahab Tartus tõeliselt head teatrit vaadata, see võib jätkuvalt Vanemuisest mööda jalutada ning sammud Kultuurikvartali poole seada. Must Kast ja Tartu Uus Teater pakuvad igaühele küllaldaselt uuenduslikkust ja avastamisrõõmu.

Kaks mõtet Vanemuise teatriotsingutest

Nagu igal aastal, pidas Vanemuise teater ka 2015/16 hooajal piletisadu. Vaatasime kaaslasega kalendrisse ja valisime sobivate kuupäevade järgi kaks etendust välja. Valikusse sattusid “Deemonid” ja “Üritus“.

Alustame kehvemast. “Deemonid” oli nõrk. Väga-väga nõrk. Me ei tule just sageli poole etenduse pealt teatrist ära, aga seekord tulime. Ma saan aru, et Põhjamaade heaoluühiskond on mandunud sellisele tasemele, et inimestel pole enam muud teha, kui hommikust õhtuni üksteise närve süüa ning oma naise silma all naabrinaist kabistada, aga minu jaoks ei õigusta niisuguse elu avalik portreteerimine piletiraha kulutamist. Isegi siis, kui piletid on ostetud soodushinnaga. Tegelaste käitumismustrid olid täiesti põhjendamata, karakterid ei arenenud mitte kuhugi ja etendusel puudus igasugune sõnum (peale selle, et läänelik mandumine on nõme, aga no halloo, seda me teame ilma Vanemuisetagi).

Millest mul peale piletiraha kahju oli, oli see, et laval lolli mängima sunnitud näitlejad on tegelikult ju kõik tugevad. Isegi Margus Jaanovits, kes tegi taaskord Jaanovitsi ja mängis porgandihäälega kööbakat. Margus, Sa suudad tegelikult ka muud, palun näita seda järgmine kord.

“Ürituse” kannatasime lõpuni, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võind ka sealt poole pealt ära minna. See etendus oli mõeldud tähistama Aivar Tommingase 60. juubelit, mistõttu läksime sinna suurte ootustega. Ma olen Aivar Tommingast näinud lugematutes rollides Vihmamehest kuni kuningas Heroodeseni ning alati on ta pakkunud tugeva teatrielamuse. Ka seekord polnud juubilari esitus halb, aga kogu etendus kokku võetuna jooksis lati alt suure varuga läbi.

Kuna tegu oli Uku Uusbergi autorilavastusega, läheb suurem osa fopaast ilmselt lavastaja kapsaaeda. Mitmeti meenus tema kunagine vaimusünnitis “Karjäär”. Samasugune põhjusliku seoseta sündmuste jada ja kaootiline lavakujundus, samasugune eklektiline ja laialivalguv tekst, isegi kõrge kolmnurkredeli nägime laval ära ning näitlejad saadeti õue mängima.

Hamlet ja Ophelia. Stseen lavastusest “Üritus”. (Allikas: Vanemuine)

Kõik polnud muidugi üdini halb. Mitu head kildu pandi etenduse käigus ning maa ja taeva vahel kõlkuvat Jüri Lumistet on alati tore vaadata. Laest suure pauguga alla langevad prožektorid lisasid üldisesse eklektikasse omajagu vürtsi, aga kahjuks ajasid need paugud ka mu magamajäänud kaaslase üles. Ja uskuge mind, see oli esimene kord, kui ma teda teatris magamas nägin. Sest olgem ausad, suurem osa etendusest oli ikkagi surmigav. (Ja pole vist vaja lisada, et Jaanovits mängis jälle Jaanovitsi.)

Uku, palun mine vaata Tartu Uue Teatri lavastust “Evaldi tekk“. Elulooetendus ei pea olema meeleheitlikult uuenduslik või pingutatult rabav. Inimesed tulevad seda vaatama eeskätt juubilari pärast ja kui peaosaline lihtsalt endast ja oma loometeest räägib, siis polegi väga palju rohkem vaja. Lihtsuses peitub võlu. Soovin Sulle, et Sa oma Odysseuse rännakud peagi lõpetaksid ja uuenduslikkuse asemel oma lavastustes rohkem naudingut pakuks.