Mitmekeelne mütsimäng Tartu Uues Teatris

Kultuur on oma olemuselt piirideülene nähtus. Ka keelebarjäär pole enamasti takistuseks – raamatuid ja filme saab tõlkida, kujutavas kunstis pole isegi seda tarvis.

Teater on siinkohal mõnevõrra erinevas seisus, sest see, mida näidatakse, ei ole kuhugi talletatud, vaid sünnib vaatajate silme all iga kord uuesti. Kui tahta selles formaadis erinevate kultuuride piirialasid kombata, tuleb tõlkimisse suhtuda keskmisest hoolikamalt. Aga hea tahtmise juures on kõik tehtav, nagu näitab ka Tartu Uue Teatri ja Tampere Telakka teatri ühisprojekt #DIGITALHATSGAME.

Kultuuride kokkusulatamine ei käi pelgalt eesti-soome teljel, pigem pole seda telge etenduses praktiliselt üldse. Lavastus kajastab globaliseeruva maalima valukohti tunduvalt üldisemalt. Välja joonistub kaks peamist tegevusliini – üks digitaalses ja teine pärismaailmas toimuvas sõjas. Üleminekud nende kahe vahel toimuvad ootamatult, peaaegu suvalistel hetkedel (sellest ka etenduse pealkirjas sidalduv viide mütside vahetamisele). Lavastuse tempo mõttes on selline lahendus ehk õigustatudki, kuid minu jaoks jäi seejuures veidi vajaka kahe liini vahelisest seosest.

Samuti mängis pärismaailma pool minu jaoks digitaalse selgelt üle. Autor Hasan Blasim, olles ise pärit pärismaailma sündmuste toimumise regioonist, tajub teravalt sõja mõju tavalisele inimesele ning annab seda lavastajate käe läbi ka väga hästi edasi. Multimeediavahendite julge kasutamine pääseb etenduses mõjule ning võimaldab omakorda erinevaid teatriliike nauditavalt kokku sulandada.

Autori arusaam digitaalse maailma vaenutegevusest on paraku pinnapealsem, piirdudes häkkerikultuuri üsna trafaretse esitamisega ning hargnedes paiguti tarbetutesse kõrvalliinidesse.

#DIGITALHATSGAME. Stseen lavastusest. Allikas: Tartu Uus Teater

Kokkuvõttes jäi etendus minu jaoks siiski tugevalt plusspoolele. Juba ainuüksi põhjanaabrite teatrikultuuriga tutvumine on piisav põhjus, miks #DIGITALHATSGAME’i vaatamine oma plaanidesse võtta. Ja ma kinnitan teile, et see osa Soome kutuurist pole sugugi flegmaatiline ega külm, vaid kaasaegne ning mõtlema ärgitav. Soome ja eesti näitlejate sünergia on nauditav ja lavastuse visuaalne keel mõjuv. Tulemuseks on ilus näide kaasaegsest teatrist, mis kõnetab ka nooremat põlvkonda.

Musta Kasti täiskasvamine

Must Kast on Eesti teatrimaastikul omapärane nähtus. Ettevõtmise tuumiku moodustab TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lend, meenutades sellega mitmeti Tallinna Linnateatrit, mille 1965. aastal asutas Voldemar Panso TRK lavakunstikateedri 2. lennu baasil.

Ka ambitsiooni mõttes ei jää Must Kast Linnateatrile alla. Selleks, et rajada Tartu-suurusesse linnakesse üüratu koguse harrastusteatrite, pikkade traditsioonidega Vanemuise ja komeedina Eesti kultuuritaevasse tõusnud Tartu Uue Teatri kõrvale kolmas kutseline trupp, läheb vaja palju julgust.

Sisuliselt tegutseti uue teatri loomise nimel juba mõnda aega enne ametlikku algust 2014. aasta kevadel. Paljud koolitööks tehtud etendused olid mõeldud uuele teatrile nö kaasavaraks; aktiivses repertuaaris on neist hetkel vist küll vaid Silver Kaljula monotükk “5 grammi sisemist rahu”.

Aga koolitööd on koolitööd ja nende seas võib leiduda nii suuri õnnestumisi (nagu “Nero”) või täielikke ämbreid (nagu “Romeo ja Julia”, mis tehti küll Draamateatri sildi all). Koolitööde õnnestumised jäetakse meelde ja ämbrid antakse andeks, aga niipea, kui õpipoisist saab meister, muutuvad ka standardid.

Pole liiladus öelda, et läksin lavastust “Võõrana Põhjala kõrbes” vaatama suurte ootustega, ja samamoodi pole liialdus öelda, et minu ootused täitusid kahesajaprotsendiliselt.

Tugev lavastus algab tugevast tekstist. Siiani teadsin Marite H. Butkaitet kui Drakadeemia õppejõudu ega olnud (teadlikult) ühtegi tema tükki näinud. Nüüd pean tõdema, et Eesti uue põlvkonna dramaturgia on saanud väga tugeva täienduse. Minna julgelt eesti näitekirjanduse tüvitekstide kallale ja seejuures võitlusest auga välja tulla on kindlasti märkimist väärt saavutus. Dialoog oli nuditav, tegevus hoogne ning minevikusündmuste lahtirullumine nauditav.

Teine lavastuse õnnestumise võtmekomponent oli kahtlemata TÜ akadeemilise naiskoori kaasavõtmine, mille eest tuleb ilmselt kiita lavastaja Lennart Peep´u. Kui Veljo Tormise “Raua needmine” nüüdsest ka naiskooride repertuaari jõuab, siis kindlasti tänu sellelesamale etendusele. Arvestades eestlaste pärandit koorilaulurahvana, tasuks sellist kultuuride sünergiat rohkem tarvitada. Ainsama sarnase hiljutise näitena meenubki vaid paari aasta tagune suvelavastus “Tokerjad”, kuhu mängiti sisse segakoor Vox Populi.

Stseen etendusest. Allikas: Teater Must Kast

Kolmanda edufaktorina tahan välja tuua tugevaid karakternäitlejaid. Eriti sööbis mällu peaosatäitja Laura Niils, kes on minu jaoks Musta Kasti tükkides siiamaani veidi varju jäänud, aga tõestas ennast nüüd tugeva juhtnäitlejana. Loomulikult suutis end taaskord täiesti uue nurga alt näidata Kaija M. Kalvet, kellelt vähemat enam ei ootagi. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus aga Märt Koik, kes on siiani üritanud teostada ennast komöödianäitlejana. Aegajalt on see õnnestunud (nagu kokapoisina seriaalis “Köök”), aegajalt mitte niiväga (nagu koolitööna valminud monotükis “Stand-Up Comedy Special”). Seekord siis hoopis tõsine, isegi filosoofiline roll soovaimuna — ja täielik õnnestumine. Võibolla peakski Märt Koik edaspidi rohkem komödiandiampluaast välja üritama rabeleda?

Niisiis kokkuvõtteks — kes tahab Tartus tõeliselt head teatrit vaadata, see võib jätkuvalt Vanemuisest mööda jalutada ning sammud Kultuurikvartali poole seada. Must Kast ja Tartu Uus Teater pakuvad igaühele küllaldaselt uuenduslikkust ja avastamisrõõmu.

Kaks mõtet Vanemuise teatriotsingutest

Nagu igal aastal, pidas Vanemuise teater ka 2015/16 hooajal piletisadu. Vaatasime kaaslasega kalendrisse ja valisime sobivate kuupäevade järgi kaks etendust välja. Valikusse sattusid “Deemonid” ja “Üritus“.

Alustame kehvemast. “Deemonid” oli nõrk. Väga-väga nõrk. Me ei tule just sageli poole etenduse pealt teatrist ära, aga seekord tulime. Ma saan aru, et Põhjamaade heaoluühiskond on mandunud sellisele tasemele, et inimestel pole enam muud teha, kui hommikust õhtuni üksteise närve süüa ning oma naise silma all naabrinaist kabistada, aga minu jaoks ei õigusta niisuguse elu avalik portreteerimine piletiraha kulutamist. Isegi siis, kui piletid on ostetud soodushinnaga. Tegelaste käitumismustrid olid täiesti põhjendamata, karakterid ei arenenud mitte kuhugi ja etendusel puudus igasugune sõnum (peale selle, et läänelik mandumine on nõme, aga no halloo, seda me teame ilma Vanemuisetagi).

Millest mul peale piletiraha kahju oli, oli see, et laval lolli mängima sunnitud näitlejad on tegelikult ju kõik tugevad. Isegi Margus Jaanovits, kes tegi taaskord Jaanovitsi ja mängis porgandihäälega kööbakat. Margus, Sa suudad tegelikult ka muud, palun näita seda järgmine kord.

“Ürituse” kannatasime lõpuni, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võind ka sealt poole pealt ära minna. See etendus oli mõeldud tähistama Aivar Tommingase 60. juubelit, mistõttu läksime sinna suurte ootustega. Ma olen Aivar Tommingast näinud lugematutes rollides Vihmamehest kuni kuningas Heroodeseni ning alati on ta pakkunud tugeva teatrielamuse. Ka seekord polnud juubilari esitus halb, aga kogu etendus kokku võetuna jooksis lati alt suure varuga läbi.

Kuna tegu oli Uku Uusbergi autorilavastusega, läheb suurem osa fopaast ilmselt lavastaja kapsaaeda. Mitmeti meenus tema kunagine vaimusünnitis “Karjäär”. Samasugune põhjusliku seoseta sündmuste jada ja kaootiline lavakujundus, samasugune eklektiline ja laialivalguv tekst, isegi kõrge kolmnurkredeli nägime laval ära ning näitlejad saadeti õue mängima.

Hamlet ja Ophelia. Stseen lavastusest “Üritus”. (Allikas: Vanemuine)

Kõik polnud muidugi üdini halb. Mitu head kildu pandi etenduse käigus ning maa ja taeva vahel kõlkuvat Jüri Lumistet on alati tore vaadata. Laest suure pauguga alla langevad prožektorid lisasid üldisesse eklektikasse omajagu vürtsi, aga kahjuks ajasid need paugud ka mu magamajäänud kaaslase üles. Ja uskuge mind, see oli esimene kord, kui ma teda teatris magamas nägin. Sest olgem ausad, suurem osa etendusest oli ikkagi surmigav. (Ja pole vist vaja lisada, et Jaanovits mängis jälle Jaanovitsi.)

Uku, palun mine vaata Tartu Uue Teatri lavastust “Evaldi tekk“. Elulooetendus ei pea olema meeleheitlikult uuenduslik või pingutatult rabav. Inimesed tulevad seda vaatama eeskätt juubilari pärast ja kui peaosaline lihtsalt endast ja oma loometeest räägib, siis polegi väga palju rohkem vaja. Lihtsuses peitub võlu. Soovin Sulle, et Sa oma Odysseuse rännakud peagi lõpetaksid ja uuenduslikkuse asemel oma lavastustes rohkem naudingut pakuks.