Kultuur on oma olemuselt piirideülene nähtus. Ka keelebarjäär pole enamasti takistuseks – raamatuid ja filme saab tõlkida, kujutavas kunstis pole isegi seda tarvis.
Teater on siinkohal mõnevõrra erinevas seisus, sest see, mida näidatakse, ei ole kuhugi talletatud, vaid sünnib vaatajate silme all iga kord uuesti. Kui tahta selles formaadis erinevate kultuuride piirialasid kombata, tuleb tõlkimisse suhtuda keskmisest hoolikamalt. Aga hea tahtmise juures on kõik tehtav, nagu näitab ka Tartu Uue Teatri ja Tampere Telakka teatri ühisprojekt #DIGITALHATSGAME.
Kultuuride kokkusulatamine ei käi pelgalt eesti-soome teljel, pigem pole seda telge etenduses praktiliselt üldse. Lavastus kajastab globaliseeruva maalima valukohti tunduvalt üldisemalt. Välja joonistub kaks peamist tegevusliini – üks digitaalses ja teine pärismaailmas toimuvas sõjas. Üleminekud nende kahe vahel toimuvad ootamatult, peaaegu suvalistel hetkedel (sellest ka etenduse pealkirjas sidalduv viide mütside vahetamisele). Lavastuse tempo mõttes on selline lahendus ehk õigustatudki, kuid minu jaoks jäi seejuures veidi vajaka kahe liini vahelisest seosest.
Samuti mängis pärismaailma pool minu jaoks digitaalse selgelt üle. Autor Hasan Blasim, olles ise pärit pärismaailma sündmuste toimumise regioonist, tajub teravalt sõja mõju tavalisele inimesele ning annab seda lavastajate käe läbi ka väga hästi edasi. Multimeediavahendite julge kasutamine pääseb etenduses mõjule ning võimaldab omakorda erinevaid teatriliike nauditavalt kokku sulandada.
Autori arusaam digitaalse maailma vaenutegevusest on paraku pinnapealsem, piirdudes häkkerikultuuri üsna trafaretse esitamisega ning hargnedes paiguti tarbetutesse kõrvalliinidesse.
#DIGITALHATSGAME. Stseen lavastusest. Allikas: Tartu Uus Teater
Kokkuvõttes jäi etendus minu jaoks siiski tugevalt plusspoolele. Juba ainuüksi põhjanaabrite teatrikultuuriga tutvumine on piisav põhjus, miks #DIGITALHATSGAME’i vaatamine oma plaanidesse võtta. Ja ma kinnitan teile, et see osa Soome kutuurist pole sugugi flegmaatiline ega külm, vaid kaasaegne ning mõtlema ärgitav. Soome ja eesti näitlejate sünergia on nauditav ja lavastuse visuaalne keel mõjuv. Tulemuseks on ilus näide kaasaegsest teatrist, mis kõnetab ka nooremat põlvkonda.
kultuurinarkar 