Meie oma Tammsaare

Vana armastusega on nii, et sa võid temas ikka ja jälle pettuda, aga pärast lähed tema juurde ikka ja jälle tagasi. Nõndamoodi ka minul Vanemuisega.

Kuigi mu mõned viimased Vanemuise-elamused pole olnud suuremad asjad, käisin sellegipoolest vaatamas Urmas Lennuki Tammsaare-tõlgendust “Meie oma tõde, meie oma õigus“. Ja teate, mulle täitsa meeldis. Klassikalises võtmes välja peetud must ugrimasendus koos leidlike sümbolitega eestlase mõttetu töörabamise kohta andsid etenduse lõpuks “Tõe ja õiguse” I osa emotsiooni edasi küll.

Näitlejatöödest meeldisid eriti Andresed, nii noor (Veiko Porkanen) kui vana (Aivar Tommingas). Tabasin end koguni mõttelt, et tegelikult olekski võinud Aivar Tommingase juubelit tähistada mitte “Ürituse”-laadse eksperimendi, vaid just klassikaga. Veidi lennukamalt mõeldes saab ju öelda, et eesti kultuuri jaoks on Andres Paas sama, mis Shakespeare´i teatris Hamlet, nii et mis uhkemat rolli sa hing veel oskad tahta.

Andres ja Pearu joovad endid kõrtsis seaks. Stseen etendusest “Meie oma tõde, meie oma õigus”. Allikas: Vanemuine.

Etenduses kasutati päris palju mitmikrolle, kõige eredama leiuna jäi meelde Riho Kütsar, kes astus üles nii kõrtsmiku kui kirikuõpetajana. Karol Kuntsel suutis vältida kiusatust Pearut väiklaseks kiusupunniks muuta ning leidis temas suure, võiks isegi öelda veneliku hinge. Natuke amatöörlikult mõjus ainult Jaanika Arumi saunanaine, kelle koomikat oleks saanud lahendada ka ilma nii suure ülemängimiseta.

Aga kokkuvõttes tubli sooritus Vanemuiselt. Sõbrad, palun jääge akadeemilise teatri juurde ning tehke rohkem klassikatöötlusi. Siis tulen teid teinekordki vaatama.

Kaks mõtet Vanemuise teatriotsingutest

Nagu igal aastal, pidas Vanemuise teater ka 2015/16 hooajal piletisadu. Vaatasime kaaslasega kalendrisse ja valisime sobivate kuupäevade järgi kaks etendust välja. Valikusse sattusid “Deemonid” ja “Üritus“.

Alustame kehvemast. “Deemonid” oli nõrk. Väga-väga nõrk. Me ei tule just sageli poole etenduse pealt teatrist ära, aga seekord tulime. Ma saan aru, et Põhjamaade heaoluühiskond on mandunud sellisele tasemele, et inimestel pole enam muud teha, kui hommikust õhtuni üksteise närve süüa ning oma naise silma all naabrinaist kabistada, aga minu jaoks ei õigusta niisuguse elu avalik portreteerimine piletiraha kulutamist. Isegi siis, kui piletid on ostetud soodushinnaga. Tegelaste käitumismustrid olid täiesti põhjendamata, karakterid ei arenenud mitte kuhugi ja etendusel puudus igasugune sõnum (peale selle, et läänelik mandumine on nõme, aga no halloo, seda me teame ilma Vanemuisetagi).

Millest mul peale piletiraha kahju oli, oli see, et laval lolli mängima sunnitud näitlejad on tegelikult ju kõik tugevad. Isegi Margus Jaanovits, kes tegi taaskord Jaanovitsi ja mängis porgandihäälega kööbakat. Margus, Sa suudad tegelikult ka muud, palun näita seda järgmine kord.

“Ürituse” kannatasime lõpuni, kuigi tagantjärele mõeldes oleks võind ka sealt poole pealt ära minna. See etendus oli mõeldud tähistama Aivar Tommingase 60. juubelit, mistõttu läksime sinna suurte ootustega. Ma olen Aivar Tommingast näinud lugematutes rollides Vihmamehest kuni kuningas Heroodeseni ning alati on ta pakkunud tugeva teatrielamuse. Ka seekord polnud juubilari esitus halb, aga kogu etendus kokku võetuna jooksis lati alt suure varuga läbi.

Kuna tegu oli Uku Uusbergi autorilavastusega, läheb suurem osa fopaast ilmselt lavastaja kapsaaeda. Mitmeti meenus tema kunagine vaimusünnitis “Karjäär”. Samasugune põhjusliku seoseta sündmuste jada ja kaootiline lavakujundus, samasugune eklektiline ja laialivalguv tekst, isegi kõrge kolmnurkredeli nägime laval ära ning näitlejad saadeti õue mängima.

Hamlet ja Ophelia. Stseen lavastusest “Üritus”. (Allikas: Vanemuine)

Kõik polnud muidugi üdini halb. Mitu head kildu pandi etenduse käigus ning maa ja taeva vahel kõlkuvat Jüri Lumistet on alati tore vaadata. Laest suure pauguga alla langevad prožektorid lisasid üldisesse eklektikasse omajagu vürtsi, aga kahjuks ajasid need paugud ka mu magamajäänud kaaslase üles. Ja uskuge mind, see oli esimene kord, kui ma teda teatris magamas nägin. Sest olgem ausad, suurem osa etendusest oli ikkagi surmigav. (Ja pole vist vaja lisada, et Jaanovits mängis jälle Jaanovitsi.)

Uku, palun mine vaata Tartu Uue Teatri lavastust “Evaldi tekk“. Elulooetendus ei pea olema meeleheitlikult uuenduslik või pingutatult rabav. Inimesed tulevad seda vaatama eeskätt juubilari pärast ja kui peaosaline lihtsalt endast ja oma loometeest räägib, siis polegi väga palju rohkem vaja. Lihtsuses peitub võlu. Soovin Sulle, et Sa oma Odysseuse rännakud peagi lõpetaksid ja uuenduslikkuse asemel oma lavastustes rohkem naudingut pakuks.