Kunsti on raske teha.
Kui mina situn purki, on tulemuseks sitt purgis. Kui Jaan Toomik situb purki, on tulemuseks kunst, mille eest makstakse tuhandeid.
Kui mina ronin lavale ja uimerdan seal ringi ning tsiteerin vahepeal lamedariimilist improvisatsioonluulet, siis on tulemuseks haigutamaajav jama. Kui sama teeb Von Krahli teater, on tulemuseks kõrge kultuur, seekord etendusena “Keegi ei räägi koeraga normaalselt“.
Ma olen nõus aktsepteerima, et kaasaegne teater ei seagi oma eesmärgiks mingit lugu jutustada. Mulle sobib isegi see, kui etenduskunstid lähevad välja ainult emotsiooni tekitamise peale. Aga sel juhul palun mulle näidendi lõpuks ka emotsiooni, mitte haigutamaajavat õlakehitust.
Hobune on ninapidi suures karikas kinni. Stseen etendusest “Keegi ei räägi koeraga normaalselt”. Allikas: Von Krahli teater.
Tunnistan, et ma pole Von Krahli asju väga pallju näinud. Hetkel meenubki vaid kuue aasta tagune “The End“. Ka seal situti lava peal, kusjuures täiesti otseses mõttes. Mitte küll purki, vaid toidukaussi, aga suurt vahet ei ole. Samas oli “The End”-il pakkuda mõtlemapanev sisu, milleni “Keegi ei räägi koeraga normaalselt” ei küündinud. Isegi lavakatte all sihitult ringi roomav Jim Ashilevi ei suutnud etendust päästa.
Kusjuures veel üks huvitav tähelepanek – etenduse logo kujutab endast ka midagi sooja ja auravat. Huvitav, kas paralleel Toomikuga oligi siinkohal taotluslik ..?
“Keegi ei räägi koeraga normaalselt” logo. Allikas: Von Krahli teater.
kultuurinarkar 