Nädalavahetus rahvalaulu- ja tantsuga

Juba ammu oleks aeg, et vähemasti kevadsuvisel perioodil tuleks iga nädala kohta tekitada kaks nädalalõppu, sest muidu ei mahu kõiksugused lahedad üritused lihtsalt vabade nädalavahetuste peale ära. Nõnda ka 2016. aasta 28.-29. mail, mil jätkus ettevõtmisi nii spordisõpradele (näiteks Sprite Tänavakorvpall ja Tartu Rattaralli) kui rahvakulturnikutele. Viimaste rõõmuks toimus laupäeval Põlvas Intsikurmu laululaval 4. Uma Pido ning pühapäeval Tartus Raadi Mõisapargis Tartumaa tantsupidu.

Piirkondlikes laulupäevades pole iseenesest midagi uut, neid on aastakümneid peetud küll maakondades, küll laiemalt (näiteks Peipsi äärsete maakondade või saarte laulupeod).

Mis aga Uma Pido kõigist teistest Eestis toimuvatest koorilauluüritustest eristab, on keskendumine võro keelele. Kuna võrokeelsete koorlaulude valik on kirjakeelsetega võrreldes tunduvalt väiksem, peeti juba kolmandat korda enne pidu ka uute laulude võistlus, mille võitjad peale au ja kuulsuse oma lugusid ka laulupeo repertuaaris kuulda  võivad. Seekordse peapreemia võitis vanameister Alo Ritsing laulu “Mõtõ Võromaast” seade eest.

Laulupidude traditsiooni tugevaim väärtus ongi traditsioon ise. Kui suurel laulupeol lauldakse alati Mihkel Lüdigi “Koitu” ja Miina Härma “Tuljakut”, siis Uma Pidolgi on välja kujunemas oma lemmikud. Näiteks Priit Pajusaare “Võromaa laulu'” ja Andres Määri -Aapo Ilvese “Uma Pido popurrii” leiame kavast juba mitmendat korda ning otsustades selle järgi, kuidas lauljad neid lugusid armastavad, ei kao nad sealt niipea kuhugi. Selleaastasest repertuaarist on lootust samasse ritta tõusta taaskord Määri-Ilvese tandemi kirjutet “Leelol”.

Asi, mida Eesti inimene Uma Pidole kindlasti otsima läheb, on maalähedus. Siin, pääliinast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tunned sa, et kõik ei ole veel poliitikaks keeratud ja maha müüdud, et veel võib mõtelda teist moodi ja laulda teises keeles. Taas kord leiame naiskooride repertuaarist “Protõstiirmise laulu”, kus lauldaksegi otse, et külapood pandi kinni, poepidaja kolis Soome ja sai niigriga latse. Seni, kuni veel niimoodi laulda saab, pole ka Suur-Eestis kõik päris kadunud.

Suur-Eestis on 2016. aasta kuulutatud merekultuuriaastaks. Võromaal on merega natuke kitsas, seega olid Uma Pido teemaks valitud hoopis mets ja puu. Nende ümber keerlesid nii laulude tekstid kui kogu lavastus. Eriti meeldejäävalt oli lahendatud laulupeotuli – igal kooril paluti kaasa võtta üks halg, millest siis peo alguses lihtsalt üks lõke tehti. Niisugune armas ja kodune.

Ei tea kas kogemata või meelega, aga ka Tartumaa tantsupeo teema oli puu, küll Hingepuu (eks Tartu kandis ole merega sama moodi raske, vaimu jätkub aga naabritelegi jagada).

finaalNunnumeeter põhja. 2016. aasta Tartumaa tantsupeo finaal. Pildi tegin täitsa ise.

Tunnistan, et ma pole rahvatantsus nii kodus kui koorilaulus, aga võibolla annabki see võimaluse lihtsalt nautida kõike, mis silme ees toimub. Ma ei tea, kuidas tantsijad ja tantsujuhid selle saavutavad, kuid hästi ja südamega tehtud asi lähebki päriselt hinge. Kui sa näed, et otse sinu ees tantsib üks paar Maido Saare seatud tantsu “Vaid see on armastus” ja kui noormees annabki kallutamise hetkel oma neiule päriselt musi, siis sul ei saa pisar silmanurka tulemata jääda.

Küllap ongi südame sund see, mis paneb inimese talv läbi tantsutrennis käima, et kevadel linnarahvale kaks kontserti anda. Aga kui sa nendest kontsertidest kogu ülejäänud aastaks oma emotsionaale laengu kätte saad, siis on kõik seda vaeva kuhjaga väärt.

Mulle meeldis väga tantsupeo muusikavalik. Segu Ehalast, Zetodest, Söödist, Metsatöllust ja rahvamusikast hakkas suurepäraselt tööle. Sama moodi nagu mul on hea meel, et nii nagu uute laulupeolalude saamiseks korraldatakse lausa konkursse, tekib ka tantsupidudele kogu aeg klassika (nagu Kai Leete “Viire Takka” või Anna Raudkatsi tantsumängud) kõrvale uusi palasid, mis noori tantsijaid kõnetavad.

Sest tegelikult on rahvakultuuriga ju nõnda, et niipea kui sa ta plaadile või nooti või raamatusse paned, siis rahvakultuur sureb ega arene enam edasi. Ja sina, kes sa praegu seda blogi loed, võta ka järgmine kord kätte ning mine ise kuulama-vaatama. Sest see emotsioon, mille kohapealt kätte saab, et mahu nagunii ühegi teksti sisse ära, olgu ta kirjutet nii hästi kui tahes.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s